Härrasmehe teejuht vägistamiskultuuri maailmas
Autor: Zaron Burnett, Los Angeleses elav vabakutseline kirjanik, tõlkinud Kata Pedamäe
Kui sa oled mees, oled sa osa vägistamiskultuurist. Ma tean, et see kõlab julmalt. Sa ei ole tingimata vägistaja, kuid sa kannad endas hoiakuid ja käitumismalle, mida peetakse osaks vägistamiskultuurist.
Sa võid mõelda: “Pea kinni, Zaron! Sa ei tunne mind! Olgu ma neetud, kui luban sul arvata, et pooldan vägistamist. Ma ei ole selline!”
Ma tean täpselt, mida sa tunned. Ma reageerisin täpselt samamoodi, kui keegi mulle ütles, et olen osa vägistamiskultuurist. See kõlab hirmsalt. Aga kujuta ette, et elad iga päev hirmus, et sind võidakse vägistada. See on veel hullem! Vägistamiskultuur pole hea ühelegi osapoolele. Kuid ära keskendu vaid terminoloogiale. Ära pööra tähelepanu vaid solvavatele sõnadele, eirates seda, millele need sõnad viitavad – probleem ei ole väljend „vägistamiskultuur“. Probleem on reaalsus, mida see väljend kirjeldab.
Mehed on peamised vägistamiskultuuri esindajad ja edasikandjad.
Vägistajad ei ole ainult mehed. Naised ei ole ainsad ohvrid – mehed vägistavad mehi, naised vägistavad mehi – kuid vägistamisest teeb meeste probleemi asjaolu, et 99% teatatud vägistamistest on toime pandud meeste poolt.
Kuidas oled sina osa vägistamiskultuurist? Ma ei tahaks seda küll öelda, kuid seetõttu, et oled mees. Kui ma öösel läbi parkla kõnnin ning mu ees kõnnib naine, püüan talle oma kohalolust sobival viisil märku anda, et 1) ma teda ei ehmataks 2) ta saaks end turvaliselt/mugavalt tunda ja 3) saaksin võimalusel tema poole sõbralikult pöörduda, andes mõista, et ma ei ole ohtlik. Ma teen seda, sest olen mees.
Ma annan sisuliselt igale naisele, keda tänaval, liftis, trepil või mujal kohtan, endast märku viisil, mis teadvustab talle, et on väljaspool ohtu. Ma tahan, et ta tunneks end nii mugavalt, kui ta end tunneks ilma minu juuresolekuta. Ma teadvustan endale, et ükski naine, kellega avalikus kohas kokku puutun, ei tunne mind, mistõttu olen tema jaoks mees, kes on ühtäkki tema läheduses. Ma pean silmas pidama, et ta vajab oma ruumi ning et minu kohalolek võib ta haavatavaks muuta. See ongi võtmefaktor – haavatavus.
Ma ei tea, kuidas sina, kuid suurema osa ajast ei tunne ma end haavatavana. Kuid olen täheldanud, et naised tunnevad end nii pidevalt. Kujuta ette, et tunned kogu aeg, et oled ohus, justkui oleks su nahk nii õrn, et võib igal hetkel rebeneda.
Kaasaegsete meestena otsime ohte.
Me tegeleme seiklemise ja ekstreemspordiga, et tunda, et oleme ohus. Haavatavus on meie jaoks mäng. Nii erinevalt naistest näevad maailma mehed. (Loomulikult olen täiesti teadlik ekstreemspordiga tegelevate naistest, kes samuti regulaarselt ohuga silmitsi seisavad. Kuid naised ei tegele ekstreemspordiga selleks, et end ohustatuna tunda.)
Ma teen trenni ning olen üsna heas vormis, mistõttu üksinda väljas olles ei pea ma üldjuhul oma turvalisuse pärast hirmu tundma. Paljud mehed teavad täpselt, mida silmas pean. Enamik naisi ei kujuta aga ette, mis tunne on minna ükskõik kuhu maailmas, päeval või öösel, tundes end turvaliselt. Paljudel naistel on hoopis vastupidised kogemused.
Naine peab läbi mõtlema, kuhu ta läheb, mis kellaajal, mis kell ta sihtpunkti kohale jõuab ning sealt lahkub, mis nädalapäev parajasti on ning kas ta veedab mingi osa ajast üksinda. Need kaalutlused kestavad pikalt, sest aspekte, mida silmas pidada, on palju rohkem, kui suudame ette kujutada. Ausalt, ma ei suuda kujutleda, et peaksin mõtlema nii palju sellele, kuidas end mis tahes hetkel kaitsta.
Ma naudin vabadust tõusta üles ja minna, öösel või päeval, vihma või päikesepaistega, kesk- või äärelinna. Meestena on meil võimalus nautida ülimat luksust liikumise ja valikuvabaduse näol. Vägistamiskultuuri mõistmiseks tuleb meeles pidada, et see võimalus puudub vähemalt poolel elanikkonnast.
Just sel põhjusel pingutan väga, et kasutada selget kehakeelt ning käituda viisil, mis aitab naisel hirmu ning sellesarnaseid tundeid vähendada. Soovitan sul sama teha. Tõsiselt, see on vähim, mida mees saab avalikus kohas naise mugavuse heaks teha. Lihtsalt arvesta tema ja ta ruumivajadusega.
Sa võid mõelda, et on ebaaus, et peame teiste meeste kahjuliku käitumise pärast end ümber seadistama. Tead, mis? Sul on õigus. See on ebaaus. On see naiste süü? Või on see nende meeste süü, kes käituvad kohutavalt ning jätavad meist kõigist halva mulje? Kui sind piinab õigluse küsimus, siis saa vihaseks nende meeste peale, kes sinu ja su teod küsitavaks muudavad. Sest kui naine mehele hinnangut annab, eeldab ta, et selleks, milleks üks mees võimeline on, on ka teised. Kahjuks tähendab see, et kõiki mehi hinnatakse meie halvima eeskuju järgi. Kui sa arvad, et selline stereotüüpimine on jama, siis mõtle, kuidas kohtled madu, keda metsas kohtad?
…Sa kohtled teda nagu madu, kas pole? See ei ole tegelikult küll stereotüüpimine, vaid teadvustamine, milleks antud loom võimeline on ning millist kahju ta võib tekitada. Need on lihtsad džunglireeglid. Kuna sa oled mees, siis naised sind sellena ka võtavad.
Selle täiesti mõistliku ja põhjendatava hirmu eest meeste suhtes vastutad sina. Sa ei loonud seda. Kuid sa ei loonud ka kiirteid. Mõned ühiskonnalt üle võetud asjad on vastuvõetavad ning teised on osa vägistamiskultuurist.
Kuna ükski naine ei ole võimeline sind või su kavatsusi esimesel kokkupuutel täpselt hindama, eeldatakse, et oled selline, nagu kõik mehed. Naine tunneb oma vägistajat 73% juhtudest.. Kui ta ei saa usaldada ega oska õigesti hinnata mehi, keda tunneb, siis kuidas saad sa eeldada, et ta suudaks seda teha sinu, täiesti võõra inimese puhul? Vägistamise ennetamseks ei piisa vaid sellest, et naised räägivad teistele naistele, kuidas vägistamisest hoiduda. Mehed ei tohi vägistada.
Vägistamise ennetamiseks on vaja, et mehed mõistaksid, et “ei” ei tähenda nõusolekut; et kui naine on liiga purjus/narkouimas, et reageerida, siis ei tähenda see nõusolekut; et suhtes olemine ei tähenda nõusolekut. Selle asemel, et keskenduda meetotidele, kuidas naised saaksid vägistamist vältida või asjaolule, et vägistamiskultuur muudab süütud mehed kahtlusalusteks, peaks keskenduma sellele, kuidas meie, mehed, saame vägistamisjuhtumeid ära hoida, lõhkuda arusaama, et vägistamisteema ei vaja arutamist, ja kaotada sallivus vägistamise suhtes.
Kuna oled selle osa, pead sa teadma, mis vägistamiskultuur on.
Marshalli Ülikooli Naistekeskuse koduleht pakub välja järgmise definitsiooni: vägistamiskultuur on keskkond, kus vägistamine on levinud ning kus naistevastane seksuaalne vägivald on meedias ja popkultuuris normaliseeritud ja õigustatud. Vägistamiskultuuri hoitakse alal naistevihkamist väljendava sõnavara, naiste kehade objektiviseerimise ning seksuaalse vägivalla glamuursena kujutamisega. Seeläbi luuakse ühiskond, mis suhtub hoolimatult naiste õigustesse ja turvalisusesse.
Kui naine mulle esimest korda ütles, et olen osa vägistamiskultuurist, tahtsin talle vastu vaielda, loomulikel põhjustel. Nagu paljud teist, tahtsin öelda: “Pea kinni, see pole mina.” Selle asemel aga kuulasin. Pärast seda kontakteerusin ühe austusväärse kirjanikuga. Ma palusin tal kirjutada endaga koos artikkel, milles ta selgitaks vägistamiskultuuri mulle ja teistele meeslugejatele. Lõpuks ei vastanud ta enam mu meilidele.
Esialgu olin ärritunud. Siis mõistsin, et ta ei kavatsenud mulle enam üldse vastata ning sain vihaseks. Õnneks olen aru saanud, et vihasena ei peaks kohe reageerima. Seega ma rahunesin ning mõtlesin asjade üle järele. Ma läksin jalutama, et häid mõtteid koguda.
Kodust eemal, autopesula juures sain kõigest aru. Kui vägistamiskultuur mulle nii oluline on, pean ma ise välja uurima, mis see on. Ükski naine ei pea kulutama oma aega selleks, et selgitada mulle midagi, mis talle on täiesti ilmne. Ükski naine ei pea tundma, et peab mulle vägistamiskultuuri lahti defineerima lihtsalt seepärast, et soovin teada, mis see on. Ükski naine ei võlgne mulle seda.
Ma mõistsin, et mu soov naise poolt rahuldatud saada on mul sügaval sisimas. Isegi mu uudishimulikkust, isikuomadust, mille üle alati uhke olin olnud, varjutas seesama meeste huvide keskne suhtumine, millel põhineb ka vägistamiskultuur. Ma hakkasin lugema ning tegin seda seni, kuni mõistsin vägistamiskultuuri ja oma osa selles.
Siin on nimekiri vägistamiskultuuri näidetest:
- ohvri süüdistamine (“Ta ise nõudiss seda!”);
- seksuaalse kallaletungi alahindamine (“Poisid jäävad poisteks!”);
- seksuaalse alatooniga naljad;
- seksuaalse ahistamise sallimine;
- vägistamise kohta valetamise juhtumite esinemise ülepaisutamine;
- ohvri riietuse, vaimse seisundi, motiivide ja mineviku üksikasjalik avalik hindamine;
- põhjendamatu sooline vägivald filmides ja televisioonis;
- mehelikkuse defineerimine dominantsuse ja seksuaalse agressiivsuse kaudu;
- naiselikkuse defineerimine alalhoidlikkuse ja seksuaalse passiivsuse kaudu;
- meestel lasuv surve “skoorida”;
- naistel lasuv surve mitte olla “külm”;
- oletus, et vägistamist kogevad vaid kergemeelsed naised;
- oletus, et mehi ei vägistata või et see juhtub vaid nõrkade meestega;
- vägistamissüüdistuste mitteuskumine;
- naiste õpetamine vägistamisest hoiduma, selle asemel et õpetada mehi mitte vägistama.
Sa mõistad kiirelt, et vägistamiskultuur mängib meie aja ühiskondlikus dünaamikas võtmerolli. See on meie isikliku suhtluse keskpuntiks. See on osa kõigist sotsiaalsetest, ühiskondlikest ja keskkondlikest võitlustest. Vägistamiskultuur ei ole seotud ainult seksiga. See on selle üldlevinud suhtumise lõpptulemus, mis rõhutab meeste ülemvõimu. Seksuaalne vägivalt on selle suhtumise üks väljundeid. Kuid, taaskord, ära lase terminoloogial end ehmatada. Ära keskendu vaid väljendile “meeste ülemvõim”.
Probleem ei ole väljendis. Probleem on, et vägistamiskultuur kahjustab kõiki osapooli. Vanamoelised partiarhaalsed ühiskonnakujutlused tekitavad meestes soovi näida tugevate ja seksuaalselt agressiivsetena, tehes meeste jaoks raskeks juhtunust rääkimise, kui ollakse langenud vägistamise ohvriks. Kui naised vägistamiskultuurile tähelepanu juhivad, ei peaks mehed tundma, et on ohustatud või rünnaku all. Nad räägivad meie ühisest vaenlasest. Me peaks kuulama.
Nüüd, kui tead, millega on tegemist, siis mida saad vägistamiskultuuri osas ära teha?
- Väldi naisi objektiviseerivat ja alandavat väljendusviisi
- Sekku, kui kuuled kedagi solvavat nalja tegemas või vägistamist alatähtsustamas
- Kui sõber väidab, et teda on vägistatud, usu teda ning ole toetav
- Ole kriitiline meedia väidete osas naiste, meeste, suhete ja vägivalla kohta
- Austa teiste inimeste füüsilise distantsi vajadust, ka juhuslikes olukordades
- Ära eelda oma seksuaalpartneri nõusolekut, temaga rääkimata
- Sõnasta iseenda mehisus või naiselikkus. Ära lase stereotüüpidel oma käitumist kujundada.
Mida saad veel vägistamiskultuuri suhtes teha, kui seda reaalses elus kohtad?
- Mehed võivad meestele vastu astuda.
Keegi ei soovita vägivalda. Seda soovime tegelikult vältida. Kuid vahel, teatud situatsioonis, on mees sunnitud teisele mehele või meeste grupile vastu astuma. Kui ma olen avalikus kohas ning märkan meest naisega tülitsemas, peatun hetkeks. Ma teen kindlaks, et naine näeb mind. Ma tahan, et ta teaks, et olen toimuvast täielikult teadlik. Ma ootan hetke, et saada talt selge kinnitus, kas ta vajab abi või mitte. Mõnikord jätkab paar tülitsemist ning ignoreerib mind täielikult. Teinekord aga annab naine märku, et vajab abi ning ma sekkun olukorda.
Ma ei ole kordagi pidanud vägivalda kasutama. Kui mees on võõras, piisab tema lahkumiseks enamasti üksnes mu juuresolekust. Kui ta on naise tuttav, selgitab ta olukorda. See võtab tülil hoo maha. Seepärast ma alati peatun, kui näen naist avalikult mehega tülitsemas. Ma teen igas potentsiaalselt vägivaldses olukorras, hinnaku ma seda korrektselt või mitte, kindlaks, et naisel on võimalik vajadusel mu abile loota. Mul on noorem õde, mistõttu on selline reaktsioon mulle loomuomane.
Kuid ma ei käitu nii vaid naiste puhul. Ma olen samamoodi talitanud ka kahe mehe puhul, kes olid ilmselgelt armunute tülis. Mil iganes näed olukorda kontrolli alt väljumas, eriti juhul, kui keegi hüüab appi või on sattunud rünnaku alla, peaksid sekkuma. Sa ei pea neid “lahutama”. Aga astu juurde, kogu asjakohast infot, teavita võimuorganeid, helista politseisse. Tee midagi.
-
Mehed võivad mehi parandada.
Kui sa kuuled, et mingi tüüp ajab suust välja täielikku naisi solvavat jama, kuid ühtki naist läheduses ei ole, võid sa siiski midagi öelda. See kehtib ka siis, kui räägitakse naistevihkamisest. Sekku. Ütle oma sõbrale või töökaaslasele, et sa ei salli vägistamisnalju.
Ära karda, sa ei kaota oma mehelikkust. Kui sa oled vanem kui 19 ning muretsed endiselt oma mehisuse pärast, ei mõista sa niikuinii selle tegelikku tähendust. Mehisus ei tähenda kultuslikku teistepoolset heakskiitu, vaid iseendaks jäämist ja õige asja eest välja astumist. Sa üllatud, kui saad teada, kui paljude meeste austuse pälvid, tehes midagi, millele nemadki mõtlesid, kuid mille teostuseni ei jõudnud. Ma olen seda korduvalt kuulnud. Ma ei ole mingi sotsiaalse õigluse politseinik, kuid ma olen vaielnud ja vaidlen edaspidigi toatäite meestega. Hiljem tulevad mõned kutid mu juurde ning ütlevad, et austavad mind mu käitumise pärast väga. Ma kinnitan neile alati, et oma arvamuse välja ütlemine läheb iga korraga lihtsamaks. Ma luban sulle, et see on tõsi.
Keegi ei ütlegi, et pead käima ringi ja kõiki noomima. Ma ei arva, et kõik peaksid minu mõõdupuu järgi elama. Kellelegi pole vaja, et avaldaksid oma arvamust iga tühisemagi teo kohta, ning hindaksid, kas see vastab sinu ühiskondliku teadlikkuse kriteeriumitele. Aga kui mõni kutt räägib lauslollusi ja sa tead seda – me kõik kuuleme neid nalju – siis võid talle teada anda, et tema vägistamisnali või kellegi hooraks nimetamine ei lähe mitte.
-
Mehed võivad teistele meestele öelda, et nad vait jääksid
Oletame, et oled meeste seltskonnas ja üks su sõpradest hakkab naise peale karjuma – ütle talle, et ta selle kohe ära lõpetaks. Sa ei ole jobu, kui naiste eest välja astud. Kuni sa ei ürita talle tema kaitsmisega muljet avaldada, ei näi sa talle ka kui prints valgel hobusel. Sa teeda lihtsalt seda, mis on õige. Kellelgi pole vaja, et mingi seksistlik kloun tema peale karjuks, kuna on vaimselt erutatud. Naistele nilbuste järele hüüdmine on üks ilmekamaid meeste seksuaalsuse negatiivseid näiteid. Need jobud seavad meid kõiki halba valgusesse. Sa saad sellest aru, eks? See jama peab lõppema.
Ma õppisin grupi meeste vastu välja astuma ajal, kui töötasin ehitusel.Sa pead seda tegema. Eelkõige seepärast, et ennast austada. Muidu oled sa järjekordne hale tüüp, kes lubab mehel naist sinu juuresolekul halvasti kohelda. Kui mees naisele nilbusi hüüab ning sa ei sekku, siis kohtles ta naist oma meelelahutuseks just nagu väärtusetut seksobjekti ja sinust sai argpüks, kes lasi sellel kõigel juhtuda, ilma midagi ütlemata.
Mida su vanaisa arvaks, kui ta sind sellel hetkel näinud oleks? Kas ta oleks su üle uhke? Kas sa ise oled enda üle uhke? Mehe uhkus on millekski hea – kasuta seda, et olla parem isiksus. Ära ole vaikne nõrguke, kes saab inimestega läbi vaid seepärast, et nendega läbi saada. Võta sõna, kui keegi naisele sinu juuresolekul nilbusi hüüab. Ütle, et nad oma suu kinni paneksid. Mehena on sul võim. Kasuta seda. Mehed peavad tõekspidamistest lugu.
-
Meil peavad olema standardid, nii iseenda kui kõigi meeste jaoks
Sa võid mõelda: “Zaron, rahune maha. Naistele nilbuste hüüdmine ei ole suur asi. Miks sa tühjast tüli teed? Mõnele naisele meeldib, kui teda nii kutsutakse.” Sul võib õigus olla. Võib-olla mõnele naisele tõesti meeldib see. Kuid see ei loe. Mulle meeldib kiirust ületada. Mu nõbule meeldib avalikult kanepit suitsetada. Aga kumbki meist ei saa teha, mis talle meeldib. Ühiskonna osana lähevad asjad vahel nii. Kui sa leiad naise, kellele meeldib, et talle nilbusi hüütakse, siis palun väga, tee seda, kuid suletud uste taga. Avalikus kohas viibides austa teiste inimeste vaimset ja füüsilist ruumi.
Ära ole üksnes mees. Ole õige mees. Ole inimene.
Kui meie kultuurilises kommunikatsioonis leiab asset midagi sellist nagu #YesAllWomen ja naised üle maailma jagavad oma kogemusi, oma läbielamisi, oma lugusid ja isiklikke vaateid, siis meie, mehed, ei pea sellest vestlusest osa saama.Me peame vaid kuulama ja järele mõtlema, ning laskma nende sõnadel meie vaatenurki muuta. Meie ülesanne on küsida endalt, kuidas saame end parandada.
See artikkel ilmus esmalt väljaandes Medium (originaalartikkel inglise keeles).
Rohkem samal teemal esseid leiate kogust Human Parts.