Vihaga toimetulek

Kuidas tulla toime oma vihaga
(Kokkuvõte Frank Donovani raamatust “Dealing with your Anger”)

Frank Donovan – sotsiaaltöötaja ja psühhoterapeut, kes töötab Melbourne’s Vihakliinikus ja omab üle 20 aastast nõustamiskogemust – püüab oma raamatutega aidata meestel hakkama saada viha- ja vägivallahoogudega ja ära hoida kontrollimatust vihast tulenevaid vigastusi ja muud kahju. Tema kinnitusel on 84 protsenti tema juures teraapias käinud meestest möönnud, et nende elu on pärast seda läinud paremuse poole. Donovan püüab õpetada mehi ära tundma viha signaale, leida üles viha põhjuseid, õppida oma viha suunama vähemdestruktiivsetesse kanalitesse ja vähendada vägivalda. Tema materjalid on mõeldud ka naistele, kusjuures naiste jaoks on tema olulisim sõnum järgmine: meeste viha ja vägivald on meeste enda asi –vastutuse enda vihaga toimetuleku ja vägivalla ärahoidmise eest peavad võtma mehed, mitte naised. Ainus, mida peab tegema vägivaldse mehe partner, on kaitsta ennast ja oma lapsi ohtude eest, mida mehe viha võib põhjustada nende vaimsele ja füüsilisele tervisele. Ükskõik, millest konflikt puhkes, ükskõik kui “lollisti” naine või laps käitus, vastutus viha ja vägivalla ees lasub tervenisti inimesel, kes neid kasutab.

Esimene samm oma vihaga toimetulemisel on Donovani nagu ka paljude teiste vägivallauurijate arvates seega isikliku vastutuse võtmine viha eest – seega probleemi äratundmine, selle omaksvõtmine ja jõupingutuste tegemine selle korrigeerimiseks.

Enamikul vägivaldsetel meestel paraku tuleb omaksvõtmine, et nende viha on probleem, millega tuleks tegeleda, väga raskelt. Nii Donovani kui ka teiste vägivallauurijate materjalidel ongi see “puudus”, et nendest on abi vaid siis, kui vägivaldne mees ise tahab midagi oma viha vähendamiseks ette võtta. Soov oma vihast vabaneda või suuta seda kontrollida tekib enamasti siis, kui on toimunud mingi otsustav pööre mehe elus – nt kui mees saab aru, et naine kavatseb tõepoolest ta maha jätta, kui mees oma käitumist ei paranda vms.

Õnneks näitab vägivaldsete meestega tegelevate terapeutide kogemus, et mehi, kes soovivad oma vihast jagu saada, on siiski märkimisväärselt palju.

Donovan pakub esmalt välja 2 “esmaabi”-moodust vihastele meestele, kes tunnevad, et nad võivad kohe-kohe kellelegi kallale minna.

1. võimalus: mine jooksma või kiirele jalutuskäigule ja tee seda kuni füüsilise kurnatuseni. Tee seda otsekohe, pärast tagasijõudmist täida mehe ohutuse tabel.

2. võimalus: istu maha, sulge silmad, pane käed kõrvale (rusikast lahti) ja tee kümme sügavat sisse-väljahingamist, iga sissehingamise ajal paar-kolm sekundit hinge kinni pidades ja väljahingamiste ajal teadlikult lõdvestudes. Tee seda otsekohe, pärast seda täida mehe ohutuse tabel.

Mehe ohutuse tabel koosneb kolmest lihtsast küsimusest:

1. Kas sa oled kunagi löönud, tõuganud või kasutanud mõnel muul moel vägivalda kellegi vastu, kellega sa oled olnud lähisuhtes – ükskõik, kas sa olid sel hetkel vihane või mitte?

2. Kas sul on alust arvata, et keegi, kellega sa koos elad (kaasa arvatud lapsed) või muul moel lähisuhtes oled, on sinu viha või vägivalla ees hirmu tundnud või võib seda tunda praegusel hetkel?

3. Vaata peeglis endale otsa ja küsi: “Kas on olemas risk, et ma võiksin oma partnerit või lapsi oma vihahoos hirmutada või kahjustada – isegi kui ma seda ei kavatse?”

Küsimustele saab vastata “jah”, “ei” ja “võib-olla”. Kui mees vastab ühelegi neist küsimustest kas “jah” või “võib-olla”, siis lasub temal vastutus tagada oma lastele ja partnerile turvalisus. Kõige parem ja ausam võimalus oleks see, kui mees lahkuks kodust – senikauaks, kuni ta tunneb, et on jälle ohutu.

Üks olulisi põhimõtteid on Donovanil see, et vihaga toimetulemisel ei tohiks kalduda teise äärmusse – püüda viha täielikult välja juurida, alla suruda, olematuks vaikida. Oluline on aktsepteerimine, viha tunnistamine ühe osana oma emotsionaalsest kogemusest. Üks lauseid, mida ta kasutab vägivaldsete meestega tegelemisel on: “Mina olen mees ja ma saan mõnikord vihaseks”. Erinevus on selles, et tema terapeudina teab, kust tema viha pärit on ja kuidas sellega toime tulla ja soovib seda seetõttu õpetada ka meestele, kellel on sellega probleeme. Erinevus on ka selles, et tema ei kasuta viha maandamiseks vägivalda. Donovan toob ära kolm olulist fakti viha kohta:
• Viha on normaalne inimlik emotsioon. See on osa kõigis maailmajagudes elavate inimeste minast.
• Vihast saab probleem juhul, kui see tekitab vägivaldset käitumist, kui see hakkab suunama (enamasti takistama) mehe või tema kaaskondlaste elu. Teisisõnu, see saab probleemiks siis, kui see kahjustab mehe enda või kellegi teise mina, tervist ja turvalisust – ükskõik kas füüsiliselt või emotsionaalselt.
• Järjest rohkemate ja rohkemate inimeste jaoks meie ühiskonnas hakkab muutuma just meeste viha probleemiks.

MIKS ON MÕNED MEHED VÄGIVALDSED?
Mis on ühist enamikul vägivaldsetel meestel, olgu nad ükskõik mis rassist, vanusegrupist, mistahes sotsiaalsete oskustega, elukutsega, elulooga? Esiteks, suhtumine, et neil meestena mitte ainult pole õigus, vaid lausa kohustus kontrollida, suunata ja otsustada teiste inimeste elude üle ja seda vahendeid valimata. Teiseks, kui nad tundsid, et käes on mõni nendest olukordadest, kus nad peavad kontrollima, suunama ja otsustama, tärkas neis tohutu viha (mis ei tarvitse tingimata olla väljapoole nähtav). Kolmandaks, nad süüdistasid selles teisi inimesi, et nood on neid vägivallani viinud, seega ei näinud nad enda rolli ega vastutust vägivalla toimumises.

Mis tingib selle, et mõned mehed mõtlevad ja tunnevad nii, mõned aga mitte?

SOTSIAALSED STEREOTÜÜBID
Vastus peitub osaliselt meie kultuuri stereotüüpsetes arusaamades mehelikkusest, maskuliinsusest ja sellest lähtuvalt meeste ja naiste puhul erinevas sotsialiseerumisprotsessis. Meeste puhul tunnustatakse karjääri tegemist, saavutusvajadust, ärivaistu, taunitakse nõrkust, tundelisust. Paljud mehed kasutavad lõpuks ka intiimsuhetes neile õpetatud ärimaailma tõekspidamisi. Ilusat naist nähes ei ole neil esimeseks mõtteks: “Kes ta küll on, mida ta küll mõtleb ja tunneb?” vaid: “Kas ma tahan seda, mida tal on mulle pakkuda ja kui jah, siis mis hinnaga seda endale saada?” Juba enne suhte algamist on suhte lähtepunktiks omanditunne. Paljudele naistele seevastu tunduvad mehed, kes näivad salapärased ja ei näita oma õrnu tundeid välja, ligitõmbavad. Võib aga selguda, et õrnu tundeid polegi võimalik välja näidata, sest domineeriv tunne on omanditunne. Donovan leiab, et tegemist pole mitte meestele loomuomase käitumisega, vaid see on sotsiaalselt omandatud, selle kujundamisel on oma roll väga paljudel faktoritel: meie vanematel, meedial, reklaamidel, haridusel, religioonil, poliitikal, spordil jne. Juba algkoolist peale õpetatakse eelkõige just poistele, et olulisim on olla tugev, konkurentsis püsida, võistlustel võita, olla liider, seega omada võimu kellegi teise üle. Need, kes seda suudavad, on “tõelised mehed”. Täiskasvanud mehed annavad aga juba üleüldiselt teistele täiskasvanud meestele hinnanguid selle põhjal, millised on nende näitajad füüsilise, seksuaalse ja karjäärialase suutlikkuse vallas. Hoolimata sellest, et mees, kes nende arvates nendele parameetritele ei vasta, võib olla väga andekas näiteks kunsti, elektroonika, muusika või näitlemise alal (rääkimata balletitantsust, luuletamisest vms “mittemehelikust” tegevusest). Meest, kes tunneb, et ta nendele tingimustele ei vasta, valdab sageli häbitunne. Kuna see aga pole meestemaailma kuuluv tunne, on järgmine samm häbi kanaliseerimine vihaks ja vägivallaks. Muidugi ei ole partnerile suunatud vägivald ainus vägivalla vorm, mille avaldumisele niisugune ühiskondlik häälestatus kaasa aitab. Vägivald võib olla suunatud ka objektidele (mööbel, autod), iseendale (alkoholism, autoga kihutamine, enesevigastamine), ühiskonnale (pommipanemine ühiskondlikku asutusse) jms.

VIHA JA VÄGIVALLA ERINEVUS
Donovani järgi on viha emotsioon, miski, mida me tunneme. Vägivald on tegu, miski, mida me teeme. Vägivald võib olla mõnikord samuti vaimne, kuid viha ei ole kunagi tegu.

MEESTE VIHA JA NAISTE VIHA ERINEVUS
Naiste viha on meeste omast üsna erinev. Naised suunavad oma viha enamasti teistsugustesse kanalitesse – sellest saavad tihti lõpuks psühhiaatrilist sekkumist vajavad süükompleksid ja depressioonid. Tundub, et viha ei muutu naiste puhul nii hõlpsasti vägivallaks kui meeste puhul. Meeste puhul on tihti probleemiks see, et nad leiavad, et neil on õigus oma viha välja näidata – seda teisi kahjustades välja valada. Naiste probleemiks on sageli teine äärmus – uskumus, et neil pole õigust üldse oma viha välja näidata, seetõttu surutakse see tihtilugu aastateks (või kogu eluks) alla. Kui kokku satuvad kaks sellist partnerit, on tegemist üsna suure vägivallariskiga.

Viha kogemus kujutab endast võimalust väljendada allasurutud valu, hirmu ja abitust, sageli on sellesse kaasatud mõni antud hetke või ka kauge mineviku füüsiline või vaimne mälestus. Meeste jaoks on viha üks kultuuriliselt aktsepteeritavaid viise väljendada mehe puhul kultuuriliselt mitteaktsepteeritavaid tundeid, nagu hirm, haavatavus, kurbus. Kui valu, hirm jms seostatakse enamasti nõrkusega, siis viha seostatakse valdavalt mehelikkuse ja tugevusega. Kõige sagedamini tekib viha aga siis, kui mees ei suuda ennast ja enda ümber toimuvat kontrollida. Seega soovitab Donovan vägivaldsetel meestel endalt küsida: kas vihastamine tähendab seda, et ma kaotan oma tegude üle kontrolli, või tähendab see seda, et ma püüan selle kaudu hoopis saavutada kontrolli kellegi või millegi üle. Igapäevases käibes kohtab väga sageli väidet, et inimene vihastab seetõttu, et ta ei suuda ennast valitseda, kaotab kontrolli jne. Seda peetakse piisavaks vabanduseks, kuna viha (ja sellega kaasnevat vägivalda) käsitletakse kui paratamatust. Samas leiab enamik vägivaldseid mehi, et aktsepteeritav on ainult nende vägivald, kuna selleks oli piisavalt põhjust. Sageli kritiseerivad sellised mehed ägedalt teisi mehi, kes on vägivaldsed oma laste või naise vastu. Sageli sildistatakse sellised mehed kas vaimuhaigeteks, psühhopaatideks vms äärmuslikeks juhtumiteks. Selliste inimeste viha on vägivaldse mehe arvates ebanormaalne, tema enda oma aga normaalne. Donovan arvab, et tegelikult on kõik inimesed äärmusliku viha hetkel võimelised tekitama emotsionaalset või füüsilist kahju. Just seetõttu on niivõrd oluline võtta oma viha üle teadlikult vastutus enne, kui see muutub korduvaks vägivallaks.

Donovan peab siinkohal eriti vajalikuks seda, et mees keskenduks iseenda vihaga tegelemisele. Me ei saa muuta olukordi või inimesi enda ümber, kelle või mille peale me vihastame – inimene vajab ka edaspidi töökaaslasi, abikaasat, lapsi jt, kes teda “vihale ajavad”. Küll aga saame me püüda leida oma viha allika iseendas, otsida selle põhjuseid (alla surutud traumakogemusi, hirme, alandusi vms) ja nendega tööd teha. Need põhjused on üldjuhul valulikud või hirmutavad emotsionaalsed kogemused, mida me nende toimumise ajal ega ka järel pole suutnud omaks võtta ja neid sellistena endale tunnistada – ega ka nendega tööd teha, et nende loodud surutisest vabaneda. Nagu Donovan rõhutab, on selliste tunnete ja kogemustega tegelemine vägivaldsele mehele raske pähkel. See tähendab, et ühtäkki tuleb ümber lükata kõik senised mehelikkuse ja maskuliinsusega seotud tõekspidamised ja endiselt suuta jääda “meheks”, st mitte kaotada enda jaoks oma identiteeti. Võib öelda, et praktiliselt kõikidel vägivaldsetel meestel on probleeme enesehinnanguga. See on üks põhjusi, miks nad püüavad vastata ühiskonna poolt ette antud mehelikkuse mallidele ja pole oma mehelikkuses kindlad. Need mehed pole endaga rahul ega tea ka, kuidas seda rahulolu saavutada. Donovan väitel on suurim motivaator vägivaldsele mehele äratundmine, et viha toob kannatust nii talle endale kui tema perele ning et viha kontrolli alla saamine toob endaga kaasa kannatuste vähenemise ja enda ja teiste rahulolu. Kui mees õpib võtma täit vastutust oma tegude eest, ei tundu maailm talle enam nii ettearvamatu ja kontrollimatu paik, vähenevad allasurutud hirmud ja sellega seoses ka viha.

VIHA ENNETAMINE
Donovan kirjeldab protsessi, kuidas tekib viha vägivaldses mehes (aga ka paljudes teistes meestes, kaasa arvatud temas endas). On kaks põhilist moodust, kuidas me vihaseks saame või kuidas miski meid vihale ajab (mis on põhimõtteliselt üks ja seesama). Esimesse rühma kuuluvad asjad, mida me ise endale teeme. Näiteks hakkame me tööle minema kümme minutit hiljem kui vajalik, oleme sunnitud kihutama, läheme närvi ja jõuame lõpuks kohale, olles täiesti kurnatud ja vihased. Teise rühma kuuluvad asjad, mida n-ö teised meile teevad. Teised tähendab töökaaslasi, naist, lapsi, koduloomi, autot, halba ilma jms, mis näivad sihilikult töötavat meie vastu. Mida enam me üritame olla tugevad, ratsionaalsed, mehelikud, seda enam suudab “vastane” tabada meie nõrku kohti, ebakindluse hetki ja kõige varjatumaid tundeid.

Donovan pakub välja mõningad võtted viha tekitavate sündmuste ennetamiseks.

1. väljalülitusnupp. Ta toob näite raadiost, mis ragiseb ja kuulajat närvi ajab. Kui vajutada raadio väljalülitusnuppu, kaob ka probleem. Seega lülita end lihtsalt vihaleajavast olukorrast täielikult välja.

2. otsus teha mingi pidevalt korduva juhtumi puhul midagi teisiti. Näiteks nagu mees, kes alati vihastas oma naise koera peale, kui too tuppa kakas (ja seda juhtus sageli) ja seejärel juba ka naise peale, mis tõi endaga enamasti kaasa mitmetunnilise sõnelemise. Terapeudi abiga avastas mees, et kilekotiga koerakaka prügikasti viskamine nõudis temalt vaid pool minutit ja ta pääses kurnavatest sõnelustest.

3. julgus tunnistada oma hirmu. Ta toob näite ebakindlast mehest, kes abiellus tema arvates täiusliku naisega ja hakkas naist peagi süüdistama selles, et naine paneb teda end alati lollina tundma. Terapeudi abiga leidis mees, et probleemi põhjus on hoopis tema hirm end lollina tunda.

VIHA VÄLJAELAMINE
Mark Twain: “Kui sa oled vihane, loe kõigepealt kümneni, kui sa oled väga vihane, siis ropenda.”

Donovan soovitab vägivaldsetel meestel töötada välja ohutud viha väljaelamise viisid, mida oleks võimalik vägivallariski olukordades hõlpsasti rakendada. Nende hulka kuuluvad igasugused lihtsad füüsilised tegevused, mis ei nõua mingeid spetsiaalseid eeltingimusi või varustust. Sobivad nt jooksmine, kiirkõnd, kangi tõstmine, jõuharjutused. Oluline on just lihtsus. Kui inimest tabab vihahoog, siis on vaja kohe tegutseda, mitte hakata esmalt näiteks riideid vahetama või seista jõusaali ukse taga järjekorras.

Mõned inimesed püüavad viha välja elada ka ägeda suitsetamise, joomise või söömisega, kuid need on harva efektiivsed. Hetkeks võivad need isegi kergendust tuua, kuid need aitavad pigem viha inimese sisemusse alla suruda kui sellest vabaneda. Kui inimene on vihane, on tal vaja sellega kaasnevast energiatulvast vabaneda, mitte seda söömise, joomise või ergutavate ainete abil suurendada.

VIHA KONTROLLIMINE
Esimene samm selle saavutamiseks on ära tunda oma viha signaalid. Donovan pakub selleks järgmise harjutuse. Lõdvestu nii sügavalt kui võimalik ja mõtle viimasele olukorrale, milles sa tundsid suurt viha. Katsu jälgida, mis toimus füüsilisel, emotsionaalsel ja käitumuslikul tasandil ja pane see kirja. Esiteks, millised füüsilised signaalid ilmuvad. On inimesi, kellel tõmbuvad käed rusikasse, kellel jookseb kuum jutt läbi keha, hakkavad põsed kuumama, tõmbuvad õlad pingesse. Teiseks, käitumuslikud signaalid, näiteks kõne valjenemine ja äge žestikuleerimine, rusikate mudimine. Kolmandaks, emotsionaalsed signaalid. Näiteks tunne, et kõik inimesed on minu vastu, naeravad minu üle. Tunne, et kontroll kaob, tugev hirm, tunne, et enda kaitseks tuleb võidelda. Viha signaalide jälgimine aitab kindlaks määrata, kui ohtliku staadiumi on viha jõudnud. Teadlik rusikate avamine, õlgadest pinge vabastamine, hingamise aeglustamine jms aitavad vabaneda ka vihast, sest näiteks kiirest hingamisest ja karjumisest tingitud raskendatud hingamine suurendab ebamugavustunnet ja sellega seoses ka viha. Mehe viha signaale on oluline tundma õppida ka naisel. Nii on võimalik ära tunda, millal muutub mehe lähedus füüsiliselt ohtlikuks. Siis on parim lahendus kiire lahkumine mehe lähedusest, mitte paigale jäämine ja püüd õigust jalule seada vms. Viha signaalide tundmaõppimine ja märkamine annab võimaluse võtta midagi ette enne, kui mees on jõudnud sellisele viha tasandile, kust ta ei suuda enam tagasi pöörduda. Seega omandab mees viha signaalide abil võime oma viha ette näha ja kontrollida. Mees teab, millised signaalid saabuvad järgmisena ja milline viha tasand nendega kaasneb. Seega on võimalus teadlikult otsustada – kas jätkata edasiliikumist vägivalla vallandumise suunas või võtta aeg maha, vajutada väljalülitusnuppu vms. Donovan soovitab kasutada nn valgusfoori skaalat, millel roheline tähendab – lähene ettevaatlikult, kollane – valmistu peatumiseks, punane – peatu otsemaid. Seega tuleks valgusfoori skaala siduda viha signaalidega. Roheline märgib signaale, mille puhul mees tunneb veel, et tal säilib kaine mõistus ja ta suudab ennast kontrollida. Punane tähendab, et ta peab kohe olukorrast väljuma, et vältida kõige hullemat. See on hetk, kui veel on mehe võimuses teha otsus, kas lahkuda või kaotada kontroll. Muidugi on oluline meeles pidada, et mida kiiremini ja mida kaugemale mees lahkub, seda turvalisem talle ja tema perekonnale, kuid sealjuures peaks vältima autorooli istumist (ja seal ennast ja teisi ohustades enda väljaelamist). Lahkumisel võib vahel olla suurimaks takistuseks mehe enda naine, kes tahab “lõpuni” rääkida, et mees vihasena ei lahkuks. Mees ei tohiks sel hetkel kuulda võtta ei keelitusi ega manamist, tema ainus ülesanne on kiirelt lahkuda. Pärast lahkumist mõjub mehele kõige paremini, kui ta kasutab mõnda talle sobivat viha väljaelamise võtet – teeb kiirkõndi, sörkjooksu, koristab garaaži vms. Tundes, et viha on maandatud, võib koju tagasi minna.