Simon Gittany kohtujuhtum peaks avama vägivaldsete meeste silmad
Louise Taylor, theguardian.com (2. detsember 2013), originaalartikkel saadaval: http://www.theguardian.com/commentisfree/2013/dec/02/the-simon-gittany-trial-should-be-a-wake-up-call-for-abusive-men
Naised teavad juba niigi, millal on tegemist vägivaldse paarisuhtega või millal on vägi¬vallatseja juurest lahkumine kõige ohtlikum. Hoopis vägivallatsejad ja inimesed, kes nende tegusid toetavad, on need, keda oleks hädasti vaja harida. Simon Gittany tunnistati hiljuti süüdi oma pruudi Lisa Harnumi mõrvas ning mõned kommenteerijad üritavad panna teid uskuma, et just naised peaksid lugema selle kohtujuhtumi asjaoludest ja detailidest välja teatud sõnumi. Tegelikult pole siin mingit sõnumit. See pole mõeldud äratuskõnena naistele, kelle partneriks on kontrollivad, manipuleerivad ja vägivaldsed mehed (uskuge mind, enamik neist näevad seda, mis nendega toimub, juba niigi vägagi lahtiste silmadega). Nimetatud juhtum pole traagiline näide selle kohta, mis juhtub, kui sa „valid“ vale mehe, ja seda on sama vähe põhjust nimetada lihtsalt üheks kurvaks looks armastuse eksiteedest, kui seda on põhjust nimetada lihanugade reklaamiks.
Käitumine, mida Gittany kohtuprotsessi ajal üles näitas, on tüüpiline meestele, kes oma partnereid väärkohtlevad, manipuleerivad, kontrollivad ja ründavad. Uurige ükskõik millise lähisuhtevägivalda kogenud naise käest tema kannatuste kohta ja te kuulete täiesti kindlalt Gittany stiilis nüansse.
See näeb välja umbes nii. Sarmikas? Kahtlemata. Survet avaldav? Kindlasti. Domineeriv? Alati. Takerdunud kinnismõtetesse? Vahetpidamata. Suuteline tarvitama vägivalda? Ütlema-tagi selge.
Ja ometi öeldakse meile, et naised on need, kes peaksid „jälgima ohumärke“ ja „hoiatustest õppust võtma“ – ehk siis on siin peidus vihje, et mingis staadiumis on just ohvri kohus jälgida märke ja õigel ajal sääred teha. Ja kui ta seda ei tee, siis miks ometi?
Pakun välja radikaalse idee: ma tahan, et see sõnum suunataks meestele. Ma tahan, et mehed jälgiksid ise enda juures ohumärke – märke, mis ilmnevad käitumisviiside juures, mida nad oma paarisuhtes kasutavad. Niipea, kui nad tõstavad oma partneri vastu käe, on neil aeg mõista, et nad vajavad koheselt abi.
Ma tahan, et mehed teaksid, et armukadedus ei ole armastus ja teise inimese kontrollimises ei ole midagi romantilist. Ma tahan, et selliste meeste sõbrad tunneksid ohumärke ning suudaksid aru saada, kui nende semu on kohe muutumas või ongi juba muutunud vägivaldseks, ning oleksid valmis sekkuma. Ma tahan, et need sõbrad teeksid oma semule selgeks, et verbaalne väärkohtlemine, manipuleerimine ja kontrollimine on mitte¬aktsep¬teeritavad. Ma tahan, et need sõbrad teaksid, et valusasti partneri käsivarrest kinnihaaramine või tema vastu seina tõukamine ei kuulu eluterve paarisuhte juurde ning sellise olukorra peab suutma peatada vägivallatseja ise – mitte ei pea seda tegema väärkoheldu.
Ma tahan, et selliste meeste pereliikmed märkaksid ohusignaale, mida nende pojad ja vennad välja saadavad, kui nad kaotavad vaieldes enesevalitsuse ja hakkavad asju lõhkuma, kont-rollivad oma tüdruksõbra telefonikõnesid või peavad kiivast arvestust selle üle, kus ta viibib. Just seda sõnumit kannab valge lindi päeva mittevaikimise lubadus. Kui sa ei ole valmis seda lubadust pidama, siis pole mõtet oma kuuerevääri selle märgiga ehtidagi.
Ma julgen väita, et naised juba teavad seda, et sugugi mitte kõik mehed ei ole head mehed. Samuti saame me aru, et armastus ei tähenda kontrolli ja vägivald on lubamatu. Aga konks on selles, et vaid vähesed vägivallatsejad kostitavad teid kohe esimesel kohtumisel tagantkäe-löögiga või tahavad juba teisel kohtumisel pidada arvet teie tekstisõnumite üle. Need mehed ei näita oma vägivaldset käitumist alguses välja. Nad kasutavad varjatumaid võtteid. Nad kasutavad oma sarmi. Nad kasutavad manipuleerimist. Ja kui sa oled kord juba võrku jäänud, on sellest väga raske välja pääseda.
Kohtunik Lucy McCallum ütles oma otsuses selgelt välja, et Harnum oli oma surma hommikul teinud kindla otsuse Gittanyst lahku minna. Gittany tõestas seda, mida paljud meist juba teavad ja mida, ma arvan, võis teada ka Lisa Harnum – et see aeg, kui naine üritab vägivaldsest paarisuhtest lahkuda, on sageli kõige ohtlikum. Miks? Sest vägivallatseja kaotab kontrolli, mida tal nii väga vaja oleks. Ohvrid teavad, et oht nende (ja nende laste) turvali-susele suureneb iga korraga, kui nad lahkuminekust juttu teevad või seda plaanivad. Pidage meeles, et mitte keegi ei tea paremini, milleks vägivallatseja võib suuteline olla, kui tema ohver.
See on põhjus, miks heatahtlikud naistele suunatud nõuanded peaksid olema suunatud neile, kellel neid kõige enam vaja on: vägivallatsejatele ja nende tegusid toetavatele isikutele. On vaja, et see sõnum jõuaks neile kohale kohe praegu, sest meie, naised, oleme väsinud sellest, et meie sookaaslased peavad maksma selle eest kõige kallimaga, mis neil on.
