Vägivallatseja lapsevanemana
L. Bancroft, Jay G. Silverman “Vägivallatseja lapsevanemana. Millist mõju avaldab lähisuhtevägivald perekonna toimimisele”
Raamat on välja müüdud. Saadaval raamatukogudes.
LÕIKE RAAMATUST
Emotsionaalsed, käitumuslikud ja arengulised mõjud
Mitmed uurimused on näidanud, et lapsed peavad vägivalda oma vanemate vaheliste suhete üheks kõige häirivamaks osaks. Vägivalda pealtnäinud lapsed on oma kaaslaste suhtes agressiivsemad (ning kalduvad neid rohkem türanniseerima ja solvama) kui ülejäänud lapsed ning neil esineb rohkem üldisi käitumuslikke probleeme. Eriti iseloomulik on mittepereliikmete ründamise sagedasem esinemine just poiste puhul. Vägivalda pealtnäinud lapsed veedavad vähem aega koos sõpradega, muretsevad rohkem oma sõprade turvalisuse pärast, neil on väiksema tõenäosusega mõni kõige parem sõber ning nende sõprussuhted on madalama kvaliteediga kui teistel lastel. Samuti on neil üldjuhul vaimse tervise seisukohalt nõrgemad näitajad ja neil esineb sagedamini käitumuslikke probleeme, hüperaktiivsust, ärevust, endassetõmbumist ja õpiraskusi. Nad võivad vältida kodusviibimist, kuid samuti võivad nad ka tunda, et nende kohus on oma ema kaitsta ning kaklusesse isegi füüsiliselt sekkuda, et väärkoheldavat lapsevanemat kaitsta.
Lapsed võivad mitmesuguseid mõjusid sissepoole läbi elada ning sellel võivad vahel olla pikaajalised tagajärjed. Näiteks vaevab väärkoheldud naiste lapsi sageli süütunne, kuna nad usuvad, et nende emale suunatud vägivalla põhjustas just nende käitumine. Samuti võivad nad tunda hirmu selle ees, et nad võiksid oma käitumisega põhjust anda uute vägivallaaktide toimumisele. Lastega seoses tekkivad tülid võivad vahel välja viia vägivalla kasutamiseni ja laste teadlikkus sellest võib tekitada neis tõsist süütunnet. Vägivald võib häirida laste söömis- ja magamisharjumusi.
See, kui intensiivne ja millist laadi on emotsionaalne vägivald, mida vägivallatseja oma partneri suhtes kasutab, määrab suuresti ära laste olukorra tõsiduse, ning sellel on otsene seos laste sotsiaalse käitumisega ja kohanemisprobleemidega. Väärkoheldud ema lapsed näevad oma vanemate verbaalseid kokkupõrkeid pealt vähemalt kaks korda sagedamini kui ülejäänud lapsed, kusjuures laste emale suunatud verbaalse vägivalla intensiivsus näitab üsna veenvalt, millised mehed võivad muutuda ka füüsiliselt ründavaks. Need avastused näitavad, et vägivaldset käitumist pealtnägevad lapsed kasvavad üles emotsionaalses keskkonnas, mis erineb tohutult mittevägivaldsete kodude omast.
Mõned autorid on väitnud, et lähisuhtevägivalla negatiivsed mõjud lastele on peamiselt tingitud sagedastest vanematevahelistest konfliktidest. Samas on mitmed uurimused näidanud, et vägivaldsed konfliktid põhjustavad raskemaid pikaajalisi probleeme ja kutsuvad esile rohkem laste koheseid negatiivseid reaktsioone kui isegi väga sage mittevägivaldsete konfliktide esinemine perekonnas ning lähisuhtevägivalda pealtnäinud lastele avaldavad nende vanemate vahelised verbaalsed konfliktid tõsisemat mõju kui ülejäänud lastele.
Vaimne vägivald
Me oleme juba toonud tõendeid selle kohta, et ema peksmise pealtnägemine on juba iseenesest lapse seisukohalt psühholoogiline väärkohtlemine. Ent me märkame, et paljud meie kliendid kasutavad ka mitmeid muid laste psühholoogilise väärkohtlemise vorme. Samuti kinnitavad vägivallaohvritest naised palju sagedamini kui vägivalda mittekogevad naised, et nende partnerid kipuvad oma lapsi teravalt ja järjepidevalt kritiseerima. Esile on toodud psühholoogilise väärkohtlemise tõsiseid lühiajalisi ja pikaajalisi mõjusid. Mõned vägivallatsejad oma lastega suheldes võimelised äärmuslikeks psühholoogilisteks julmusteks ilma, et nad sealjuures lapsi lööksid või seksuaalselt väärkohtleksid, ning meie kogemus näitab (ja seda kinnitavad ka teaduslikud uurimused), et niisugusest kohtlemisest tulenevad mõjud ei ole sugugi vähemtõsised kui traditsiooniliselt enam uuritud vägivallavormide omad. Samas tuleb teiste pereliikmete verbaalset väärkohtlemist rohkem ette just lapsevanemate puhul, kes lapsi füüsiliselt väärkohtlevad või seksuaalselt kuritarvitavad (vt 4. peatükk), seega tuleks vaimset vägivalda käsitleda kui muude laste väärkohtlemise vormide riskifaktorit.
Valdavalt on selle väärkohtlemise eesmärgiks laste emale haiget teha või teda hirmutada. Näiteks tunnistas üks meie klient, et ta oli oma viha, mida ta oma naise vastu tundis, välja valanud selle kaudu, et ta lõikas oma teismelise tütre koolilõpukleidi ribadeks. Nagu paljud teisedki vägivallatsejad, oli ta teadlik sellest, et lastele suunatud julm käitumine võib olla tema partneri jaoks sama valutekitav ja hirmutav kui omal nahal kogetud vägivald. (See konkreetne klient ei olnud kunagi kasutanud oma partneri suhtes tõsist füüsilist vägivalda, mis seletab asjaolu, miks nn ”madala riski” vägivallatsejate puhul ei saa eeldada, et nad on ka oma lastele väheohtlikud.) Ühe teise juhtumi käigus, millest oli juttu ühel hiljutisel konverentsil, tappis vägivallatseja lemmikloomana peetava küüliku, lüües teda lapse nähes mitu korda vastu majaseina. Lapsele avaldas selle vahejuhtumi pealtnägemine tõsist emotsionaalset mõju. Ja nagu oleks sellest veel vähe – kui laps hiljem küüliku tapmisest juttu tegi, siis eitas isa oma tegu, väites et küülik olevat ise ära surnud; seega pidi laps lisaks kogetud traumale veel pead murdma ka oma reaalsustaju adekvaatsuse üle.
Meie kogemus näitab, et mida hoolitsevam ja vastutustundlikum on ema, seda rohkem saab vägivallatseja teda kontrollida laste emotsionaalse kahjustamise abil. Nende viieteistkümne aasta jooksul, mil me oleme vägivaldsete meestega tööalaselt tegelenud, on meie vestustest meie klientide partneritega ühe kõige järjepidevama ja meelehärmi tekitavama aspektina silma torganud just kirjeldused selle kohta, kuidas vägivallatseja oma lapsi emotsionaalselt kuritarvitab. Korduvad sellised teemad nagu laste jaoks oluliste sündmuste (näiteks sünnipäevapidude ja jõulupidude) nurjaajamine; julm verbaalne mahategemine, sealhulgas teemade puudutamine, mis vägivallatsejale teadaolevalt seostuvad lapse jaoks kõige suurema emotsionaalse valuga; korduv tõrjumine; ühe lapse ilmselge eelistamine teistele; ja laste alandamine avalikkuse ees. Me ei ole täheldanud, et sellise käitumise esinemise sagedus ja laste emale suunatud füüsilise väärkohtlemise määr oleksid kuidagi selgelt omavahel korrelatsioonis; samas aga oleme me täheldanud korrelatsiooni emale suunatud vaimse vägivalla esinemisega (vt 7. peatükk). Paljudes aspektides kordavad vägivallatsejad sama väärkohtlemise stiili, mida nad praktiseerivad oma partneri puhul, ka oma laste puhul.
Poisid ja mehed peavad säilitama kontrolli, tüdrukud ja naised aga sellele alluma.
Lähisuhtevägivalda pealtnäinud lastel võivad kujuneda kivinenud arusaamad soorollidest, sõltumatult sellest, kas vägivallatseja neid otsesõnu propageerib või ei. See on tingitud varjatud signaalidest, mida nende vägivaldses keskkonnas elamise kogemus endas kannab. Siia kuuluvad ka uskumused selle kohta, kuidas peaks käituma “tõeline poiss”. Vägivallatsejate poegadel on tugev eelsoodumus võtta üle vägivallatseja privilegeeritud hoiakud ja manipuleeriv suhtumine naistesse, seda isegi siis, kui nad vägivallatseja teod teadlikul tasandil hukka mõistavad. Näiteks on paljud meie kliendid, kelle isad olid vägivallatsejad, kirjeldanud tugevat halvakspanu, mida nad lapsena seoses oma isa vägivallategudega tundsid, kuid ometi on nad täiskasvanuks saades hakanud isalt alateadlikult ülevõetud hoiakute tõttu ka ise oma partnereid väärkohtlema. Vägivalla pealtnägemine võib kujundada teisigi soorollidega seonduvaid uskumusi. Näiteks võivad tüdrukud hakata uskuma, et ohvrikslangemine on vältimatu. Nii poiste kui tüdrukute jaoks on “eriti kahjustav meeste ja naiste vaheline võimupoliitika, mis paneb lapsed uskuma, et isa vägivalda ema suhtes on võimalik ratsionaalselt põhjendada ja aktsepteerida.
