Miks ma ei rääkinud sulle, et ta lööb mind
Paarisuhtevägivalla ohvri mõistmine on peaaegu võimatu – kui sa just ise pole seda kogenud, nagu selle loo autor.
Autor: Janice Fuller-Roberts (inglise keelest tõlkinud Kata Pedamäe)
Kui ma viimast korda oma vägivaldsest suhtes põgenesin (jah, ma olin ka varem lahkunud, kuid jälle tagasi läinud), küsisid mu heasoovlikud sõbrad ja perekond esimese asjana, miks ma neile endaga toimuvast ei rääkinud.
“Miks sa midagi ei öelnud, “ küsisid nad, murelikult ja segaduses. “Ma oleksin võinud sind aidata. Ma oleksin võinud midagi ette võtta!”
Ma usun neid. Kui nad oleksid teadnud, kui kohutavaks mu elu muutunud oli, oleksid nad kahtlemata andnud mu aitamiseks oma parima. Kuid see kõik juhtus enam kui 20 aastat tagasi. Nüüd olen ma paranenud ja sellest üle saanud ning tagasi vaadates mõistan, et mu sõbrad ja pere oleksid saanud mind aidata. Aastaid tagasi ma nii ei arvanud. Kui sa oled ülepeakaela selles põrgus, mis tundub olevat su enda tekitatud, ei näe sa midagi selgelt. Hirm ja häbi neelavad su endasse, olles su püsivad kaaslased. Sulle näib, et sõbrad ja tuttavad vaid kritiseerivad ja pilkavad sind. Sa tead nende arvamust naiste kohta, kes otsustavad vägivaldsesse suhtesse jääda.
Kujuta ette järgmist stsenaariumi: sul on lapsepõlvesõber, kellega oled alati lähedane olnud. Viimasel ajal on ta eemalehoidvam kui varem. Sa arvad, et selle põhjuseks on tema pühendumine uuele suhtele. Esialgu see nii oligi. Kui suhe oli alles uus, ei saanud ta mehest küllalt. Nad veetsid koos peaaegu iga hetke.
Sel ajal hoidis ta siiski sinuga kontakti, helistas sulle aeg-ajalt. Ja kuigi ta rääkis peamiselt oma armastatust, polnud see nii oluline. Ta oli õnnelik.
Siis aga muutusid ta kõned harvemaks. Kui sa talle helistasid, lõpetas ta kõne rutates, tundudes kärsitu ja segaduses. Teie ühised sõbrad mainisid, et ei ole teda ammu näinud. “See on tema uue mehe pärast, nad on lahutamatud”, rääkisite üksteisele.
Varsti muutub ta eemaolek ja temaga mittesuhtlemine tavapäraseks. Sa tunned temast puudust, kuid ei taha näida sõbrana, kes tahaks tema uut suhet rikkuda.
Ühel päeval põrkad temaga poes kokku ning ta välimus on šokeeriv. Ta oli alati oma riietuse suhtes ülihoolikas olnud, eriti avalikesse kohtadesse minnes. Nüüd aga kannab ta dressipükse, mida oli kunagi kandnud vaid kodus või spordiklubis. Siin ta aga on – plekilistes dressides ja lohvakas T-särgis. Tema tavaliselt ideaalselt seatud soengu asemel on lohakas hobusesaba ning ta sõrmeküüned on narmendavad ja lakkimata.
Ta näeb väsinud välja.
Kuid sa oled teda nähes nii õnnelik, et kallistad teda kõvasti. Ta tõmbub kangeks, justkui oleks tal valus. Sa lased üllatunult temast lahti ning vaatad talle pikalt otsa.
Ta ei vaata sulle silma. Ta suu väriseb ja huuled narmendavad. “Kas ma näen ta põsel paranevat sinikat?” mõtled sa,“Ei, asi on ilmselt valgustuses.”. Te vahetate veel mõne viisakusväljendi, kuid on selge, et ta ei ole vestlusse süvenenud. Sulle tundub, et ta tahab lahkuda, et tal ei ole tegelikult hea meel sind näha. Sa tunned end ebamugavalt, mõistmata, miks.
“Kuidas sul läheb?” küsid sa uuesti, sel korral seda tõsiselt mõeldes.
“Hästi,” vastab ta elavalt. “Tõesti, mul läheb hästi, mul on lihtsalt kiire, pean koju ruttama.”
“Ma ei hoia sind sel juhul kinni.”
Miski su sees ütleb, et temaga ei ole tegelikult kõik korras. Sul tekib seletamatu tahtmine teda veel kord kallistada, kuid sa ei tee seda. Sa eirad oma vaistu ning lased tal minna, teades sisimas, et sinu kunagi nii seltsiva, elava ja ilusa sõbraga on midagi kohutavalt valesti.
Sul pole aga aimugi, et su sõber tahaks üle kõige su embusse vajuda ning abi paluda. Aga ta ei tee seda. Ta ei saa. Tal on liiga häbi. Nii õudne kui ta sinu arvates ka välja ei näe, ise usub ta veel hullemat. Üsna lühikese ajaga on poiss-sõber suutnud teda veenda, et ta on kole, rumal ja väärtusetu.
Su sõber ei pinguta enam oma välimuse pärast, sest muidu süüdistab elukaaslane teda, et ta lööb end üles teistele meestele meeldimiseks või ütleb, et ta näeb igal juhul halb välja. Seega ei ole enam põhjust vaeva näha.
Dressipükstest on saanud tema uus parim sõber.
Ta ei helista enam, sest tal on oma elu pärast piinlik. Sellest imelisest mehest, kellega ta alguses uhkeldas, on saanud koletis. Ta teab, et kui ta sõbrad saaksid aimu, kui hulluks olukord muutunud on, peaksid nad teda sama rumalaks kui tema poiss-sõber – ja võib-olla tal ongi õigus. Lõppude lõpuks armastab ta meest endiselt. Seega, võib-olla on ta sellise kohtlemise ära teeninud. Vähemalt enda arvates.
Sa näed teda väga harva, sest vägivallatseja eesmärgiks on ohvri eraldamine tema perest ja sõpradest. Kuid ta teeb seda märkamatult. Mees ei ütle kunagi otse välja, et keelab naisel sinuga kohtuda – ta on kavalam. Selle asemel kasutab ta teisi mõjutusvahendeid, näiteks tekitab naise kojunaasmisel tüli, mille tulemusel viimane järgmisel korral kokkusaamisest järjekordse riiu hirmus keeldub. Samuti võib mees süüdistada naist selles, et viimane armastab oma sõpru temast rohkem. Ta kasutab naise armastust relvana.
Ja need tülid, mida ta iga hinna eest väldib? “Tüli” ei ole tegelikult õige väljend intsidendi kohta, mille tagajärjel naine leiab end põrandale pikali surutuna. Esialgu oli tegemist vaid karjumisega. Ja ta hakkas oma terava keelega mehele vastu. Siis aga muutus mees julmaks, öeldes asju, mis läksid talle väga hinge. Ta kasutas naise enda sõnu tema vastu. Kogu selle aja teeskles mees ohvrit, kes väitis naist üle kõige armastavat ja kes ei mõisvat, miks naine teda nii halvasti kohtles. Oli palju ebarealistlikke süüdistusi ja arusaamatuid metsikuid fantaasiaid, mis mehe väändunud mõistus kokku luuletas. Naise äge kõnepruuk jäi alla mehe emotsionaalsele julmusele.
Selleks ajaks, kui mees füüsiliselt vägivaldseks muutus, oli naine psüühiliselt juba omadega läbi. Ta oli olnud tegelikult palju tugevam kui see inimvare, keda sa poes kohtasid. Ta püüdis enda eest seista.
Ta suutis esialgu isegi vastu lüüa, eriti esimesel korral. Kuid mees on temast suurem ja tugevam. Ta on terve elu löönud, kuid naine polnud isegi lapsepõlves keretäit saanud, mistõttu ei suutnud ta mehele ka füüsiliselt vastu hakata.
Sa küsid endalt: “Kui ta olukord tõesti nii hull on, siis miks ta mulle midagi ei öelnud? Ma olin ju sealsamas. Me oleme sõbrad juba lapsepõlvest. Ta ju teab, et oleksin valmis teda aitama!”
Kuid kas ta teab seda? Kas ta ka tegelikult teab seda? Või meenub talle sind, oma lapsepõlvesõpra vaadates aeg, mil ütlesid, et sa ei mõista naisi, kes jäävad meestega, kes neid peksavad?
Mäletad, kui te Ray Rice’i kuritarvitamise loo meediasse jõudmise ajal koos baaris istusite? Mäletad, mida sa ütlesid? Sa ütlesid: “Kui mees mind korra lööb, häbi talle; kui ta mind teist korda lööb, häbi mulle. See naine oli idioot, et abiellus mehega pärast seda, mida ta talle seal liftis tegi!”
Su sõber mäletab neid sõnu. Ja hoolimata sellest, et ta teab, et sa armastad ja toetad teda, mõtleb ta siiski, mida sa temast arvaksid, saades teada, mis tegelikult toimub. Sa pead aru saama, et ta tahab meeleheitlikult sellest olukorrast pääseda, kuid ta ei oska. Lisaks võib naine olla veendunud, et vägivallatseja teeb haiget igaühele, kes aidata püüab, sest mees on ta mõistuse vallutanud ning mõjutab naist isegi siis, kui ta teda ei peksa.
Kuid usalda oma vaistu. Sa tunned oma sõpra. Ja pärast seda kohtumist poes tead sa kindlalt, et midagi on valesti. Seega, palun ära karda asja lähemalt uurida.
Alusta telefonikõnega. Kuid ole ettevaatlik: ära ütle talle kohe, et arvad, et talle tehakse liiga või midagi sellesarnast. Kui vägivallatseja on kodus, ei ütle ta niikuinii midagi. Sa tahad lihtsalt edastada sõnumi, et oled tema pärast mures ja soovid aidata. Räägi leebelt ja armastavalt ning ära avalda talle survet.
Ütle näiteks: “Ma tean, et sul on hetkel kiire, kuid kui sa üksinda jääd, helista mulle. Ma muretsen su pärast ja tahan aidata. Ma armastan sind.” Räägi lühidalt, kuid selgelt. Sa oled mures, sa tahad aidata, ja sa armastad teda.
Kui ta ei helista sulle kohe tagasi, võta temaga uuesti ühendust. Püüa seda teha siis, kui sa tead, et ta on üksinda või mehest eemal. Pea meeles, et su eesmärgiks on aidata, mitte teda veel rohkem ohtu seada. Ole valmis selleks, et ta salgab mehe teod maha. Häbi, süütunne, hirm ning isegi mure sinu ohutuse pärast ei lase tal end avada. Kuid anna talle õrnalt märku, et kui ta on tõesti sellises olukorras, nagu sa kahtlustad, ei ole tal mingit põhjust häbi tunda. Sa armastad ja austad teda ning soovid lihtsalt aidata.
Tegelikkuses ei pruugi leebe veenmine aidata. Vaja võib minna õiguskaitsesüsteemi sekkumist. Sellisel juhul ei tasu püüda olukorda omal jõul lahendada. Kaasa teisi sõpru ja pereliikmeid, ning mis kõige olulisem, palu professionaalide abi. Helista üleriigilisele tugitelefonile 1492 või kohalikule naiste tugikeskusele. Asjatundjad aitavad sul teda aidata.
Sa pead teadma, et ohver jätab vägivallatseja enne lõplikku lahkuminekut keskmiselt seitse korda maha. Seega isegi juhul, kui su sõber lahkub, on tõenäoline, et ta läheb tagasi. See paneb teie sõpruse proovile. Sinus tekitab viha ja pettumus, et pärast vaeva, mida sa tema põgenemise võimaldamiseks nägid, läheb ta vabatahtlikult tagasi. Ja sinu viha on mõistetav.
Kuid vägivallatseja kõige hävitavam relv on võime ohvri mõistusega manipuleerida. Selle mõjuvõimu katkestamine nõuab aega, kannatlikkust ja professionaalide tuge ning ohvrilt palju tööd iseendaga. Sa pead teda hoolimata pettumistest lihtsalt edasi toetama ja armastama. Püüa tema üle mitte kohut mõista, see teeb asjad vaid hullemaks.
Armastatud inimest paarisuhtevägivalla tõttu kannatamas näha on väga valus. Samuti on raske mõista, miks naised neile haiget teinud meestega kokku jäävad või nende juurde tagasi lähevad. Lahkumine on aga palju raskem, kui kõrvaltvaatajaile tundub. Hirm, majanduslik kitsikus ning häbitunne on ainult mõned põhjused, miks naised ei lahku (või tagasi lähevad). Laste olemasolul on asjad veelgi keerulisemad. Paljudel naistel ei ole kuhugi minna. Varjupaigad täituvad kiiresti, neid on vähe ja need ei ole kaugeltki kõigis piirkondades kättesaadavad. Ja hoolimata sellest, et seadusandlust pidevalt parandatakse, on vägivallatsejatel siiski liiga lihtne oma ohvreid leida ja tappa. Seetõttu mõned naised ei lahku vägivallatseja juurest, lootes veel ühe päeva elus püsida.
Ohvrite sõprade ja toetajatena peame olema koduvägivalla dünaamikast ja seaduspärast rohkem teadlikud.
Mis aga kõige olulisem – me peame kõrvale heitma oma eelarvamuslikud uskumused ohvrite kohta. Nad vajavad meie toetust ja empaatiat. Mina sain sellest aru karmi õppetunni abil. Ka mina kritiseerisin naisi, kes vägivallatsejate juurde jäid. Mu arvamus muutus alles siis, kui mees, keda armastasin, mind lööma hakkas.
Allikas: http://www.damemagazine.com/2014/10/29/why-i-didnt-tell-you-he-was-beating-me
Rohkem infot Ray Rice’ist:
http://sport.postimees.ee/
http://sport.postimees.ee/
