Liiga tihti jääb vägivallatsenud vanem mõne seaduseknihvi tõttu vabadusse

Kait Sinisalu, naiste tugikeskuste psühhoterapeut

02. november 2015, Eesti Päevaleht (http://epl.delfi.ee/news/arvamus/liiga-tihti-jaab-vagivallatsenud-vanem-mone-seaduseknihvi-tottu-vabadusse?id=72840525)

Lapse hoiatamine, et tema jutt võib vägivallatsenud isa vangi viia, suleb lapse suu kindlamalt kui ükski riiv.
Hiljutine riigikohtu otsus, millega oma lapse vägistamises süüdistatud mees uurijate „menetluspraagi” tõttu õigeks mõisteti, kinnitab üht: peame oma lapsi vägivallatsevate vanemate eest rohkem kaitsma. Praegused seadused jätavad nad hätta. Nagu paljud prokurörid eesotsas Lavly Perlinguga on öelnud: seksuaalvägivalla süüasjades on tõenduslävi väga kõrge. Kui me seda ei muuda, siis jäävad vägistajad ja pedofiilid edaspidigi vabalt ringi kõndima.
Isegi kui vanem pole lapsele endale otseselt haiget teinudki, võivad vägivaldse pereelu armid jääda sügavale psüühikasse. Kaitset vajavad needki, kes on näinud, kuidas isa peksab ema vigaseks. Nad kardavad oma isa, aga on sellest hoolimata kohustatud temaga kohtuma, sest kohus on pärast lahutust seda käskinud.
Niisugused juhtumid on kõige raskemad. Ühekordne traumeeriv elusündmus (võõra inimese kallaletung või vägistamine) tekitab kindlasti raske psühhotrauma ja võib suure tõenäosusega lõppeda traumajärgse stressihäirega. Ent sellisel juhul on naisel kergem end ohvri või kannatanuna identifitseerida ja lihtsam anda vastutus kuriteo toimepanijale, ehkki siingi ei saa mööda ohvri enesesüüdistustest stiilis „poleks ma joonud ja oleks mu seelik pikem olnud”.
Hoopis tõsisem on asi siis, kui last traumeeritakse pikema aja jooksul ja seda teeb lähedane ja usaldusväärne inimene. Laps võib hakata tajuma seda kui igapäevaelu tavapärast osa ja arvata, et tema on kõiges süüdi. Siin räägime komplekstraumast ehk kumulatiivsest traumast.
Tekib rollisegadus: tegelik ohver kipub võtma süü ja vastutuse üheselt enesele, sest vägivallatseja on talle seda kogu aeg sisendanud. Olen töötanud naisega, kellele isa ütles pärast seda, kui oli ta lapsena vägistanud: „Kui sa sellest kasvõi korra kellelegi iitsatad, siis MA LÖÖN SU EMA MAHA!” Eks arvake, kas ta iitsatas.

Hirm ja traumaatiline seotus
Mitte kõik lapsed ei jäta tunnistamata hirmu pärast. On olemas termin, mida nimetatakse traumaatiliseks seotuseks. See paneb naisi ja lapsi oma vägivallatsevate meeste ja isade poole hoidma. Traumaatiline seotus on lähisuhete Stockholmi sündroom. Kui inimene mind ühel hetkel ohustab ja järgmisel hetkel on hea, siis tekitab see automaatse tänu- ja kiindumustunde. Pealegi on vägivallatsejad ülihead manipuleerijad, kes sagedasti mängivad hoopis ennast osavalt ohvri rolli ning naine ja lapsed püüavad neid hoopistükkis aidata ja toetada. Lapsel on sügav vajadus oma vanemat armastada ja vägivaldse vanemaga võib emotsionaalne side, kuigi väändunud ja nihkes, olla palju tugevam kui mittevägivaldse vanemaga.

Liiga palju on näiteid, kus kurjategijad kõnnivad mõne seaduseknihvi tõttu vabalt ringi ja saavad veel valurahagi. Olin ise seotud juhtumiga, kus isa peksis korduvalt ema. Tol ajal 11-aastane laps tunnistas seda. Aga veel kohtusaali ukse taga tuldi tema käest küsima, kas ta ikka tahab olla süüdi selles, kui tema isa nüüd vangi läheb.
Panna laps vastutama kurjategija tegude eest? Kas see pole kaudselt ise kuritegu? Me teame, et lapsed võtavad vastutuse väga kergesti enda kanda. Kuni me sellistes olukordades peame lapsele ütlema, et tema tõttu võib isa vangi minna, seni me neid ütlusi ei saa ega hakkagi saama. Ja isegi kui saame, elab laps edaspidi sedavõrd suure süükoormaga, et vajab ise pikaajalist teraapiat.

Mis on lapsele parim?
Ka kõnealuse juhtumi kohta olen ühe asjaga otseselt seotud isiku käest kuulnud, et ta mitte ainult ei pidanud hoiatama last valeütluste andmise eest, vaid ka lisama, et need ütlused võivad isa vangi viia. Olukorras, kus laps nagunii ei tahtnud rääkida, oleks see olnud kõige kindlam viis ta suu sulgeda. Lapsed on oma vanematele lojaalsed ja igasugune nende vahel n-ö valimine käristab lapse hinge kaheks ja teeb haigeks.
Meie, täiskasvanute ülesanne on siiski hinnata, mis on lapsele parim. Lapse parimates huvides on elada võimalikult turvalist ja vägivallavaba elu. Hiljem saab ta ise otsustada, milliseid suhteid oma vanematega luua.

Ent väikelapse käest pole õiglane isegi küsida, kumma vanema juures ta tahab elada või kas ta teise vanemaga kohtuda soovib. Laps ei julge öelda, et ta üht vanemat kardab ega taha temaga kohtuda, koos elamisest rääkimata.
Hämmastav, aga kui käib tsiviilvaidlus lapse hooldusõiguse üle, siis käimas olevat kriminaalasja enamasti ei arvestata. Pigem kuuleme väiteid, kuidas õelad emad mõtlevad oma meeste kohta kõikvõimalikke inetusi välja (oletan, et üks sajast võib-olla seda teebki). Aga lapsele osaks saanud traumat sageli ei arvestata. Uskumatu, aga meil ei tee paljud psühholoogid ega sotsiaaltöötajad siiani vahet peretülil ja süstemaatilisel perevägivallal! Mõnikord tundub mulle, et vanema õigus lapsega kohtuda on kõrgem õigus kui lapse õigus elada vägivallavaba elu.
Nii peavadki lapsed kohtu käsul oma vägivallatsejatest isadega kokku saama ja neid traumasid alles annab ravida! Võib-olla oleks õigem öelda, et ei anna. Nad surevadki nende traumadega. Mida üldse saab teha, on aidata neil traumasid läbi töötada, leevendust leida ja kuidagigi edasi elada.

Vägivald jätkub
Uuring
Norras korraldatud uuringute järgi satub lapseeas seksuaalselt väärkoheldud naine 20 korda tõenäolisemalt täiskasvanuna rohkem kui ühte vägivaldsesse lähisuhtesse. Minu töökogemus täisealiste ja hilisteismeliste vägivallaohvritest naistega näitab, et kolm neljandikku neist on kogenud päritoluperes vägivalda otsese ohvrina või vanemate vahel.

Möödapääsmatult õigeks mõistetud
Riigikohus mõistis 23. oktoobril õigeks mehe, kes oli maakohtus ja ringkonnakohtus oma koolieelses eas tütre vägistamise eest süüdi mõistetud. Õigeks mõistmise põhjus oli menetlusviga: tütrele ei öeldud ülekuulamisel, et ta peab rääkima ainult tõtt ja võib oma isa vastu tunnistamast keelduda. Sellega rikuti kriminaalmenetlusõigust. Kuna maa- ja ringkonnakohtu otsus põhinevad kannatanu ütlustel, tingib „selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise”, selgitas kohus.