x

Kes süüdistab ohvrit?

Laura Niemi, Liane Young (Sunday Review, 24. Juuni 2016). Tõlkinud Reet Hiiemäe. Originaalartikkel http://www.nytimes.com/2016/06/26/opinion/sunday/who-blames-the-victim.html?_r=0

Kui te jalutate südaööl pargis ja teid paljaks röövitakse, siis tunnevad mõned inimesed teile kaasa, teised aga teevad teile esmajoones etteheiteid selle eest, et te üldse niisuguses kohas viibisite. Kui te liialdate peol alkoholiga ja mõni tuttav mees teid ära vägistab, haletsevad mõned inimesed teid teie ebaõnne pärast, teised aga küsivad, miks te üldse lasksite sellisel olukorral tekkida.

Millest sõltub see, kas kaasinimesed tunnevad kuriteo ohvri vastu kaastunnet või hoopis põlgust? Kas see sõltub inimese poliitilistest eelistustest? Soost? Kuriteo iseloomust?

Hiljuti läbiviidud uuringute käigus selgus, et kriitiliseks punktiks on siin teatavate moraalsete väärtuste au sees pidamine. Meie uuringu tulemused, mille me avaldasime väljaandes Personality and Social Psychology Bulletin, osutavad tõsiasjale, et mida kõrgemalt hindab indiviid lojaalsust, kuulekust ning süütust ja moraalset plekitust – vastandatuna sellistele väärtustele, nagu hoolimine ja õiglus –, seda rohkem ta süüdistab ohvrit.

Need kaks väärtuste kogumit on pälvinud rohkelt teadlaste tähelepanu. Psühholoogid on välja selgitanud, et  kui asi puutub moraaliküsimustesse, siis seavad mõned inimesed esikohale teiste inimeste toetamise ja ebaõiglase käitumise vältimise. Siin on tegemist „indiviidile keskenduvate väärtustega“, kuna need on rakendatavad iga inimese puhul. Teisalt leidub aga ka selliseid inimesi, kes seavad esikohale lojaalsuse, kuulekuse ja moraalse plekituse. Siin on tegemist „siduvate väärtustega“, kuna need toetavad antud rühma või klanni sidususe säilimist.

Indiviidile keskenduvad väärtused ja siduvad väärtused ei välista üksteist ning inimeste moraalipagasis leidub erinevates variatsioonides mõlemat tüüpi väärtusi. Ent psühholoogid on avastanud, et selle järgi, kumba tüüpi väärtused on konkreetse inimese puhul ülekaalus, on võimalik ennustada tema hoiakuid ja käitumist. Näiteks mida rohkem te väärtustate indiviidile keskenduvaid väärtusi, seda suurem on tõenäosus, et te olete oma poliitilistelt vaadetelt liberaalne; mida rohkem te panete rõhku siduvatele väärtustele, seda suurema tõenäosusega on teie poliitilised vaated konservatiivsed.

Meie uuringu puhul oli liikumapanevaks jõuks äratundmine, et need kaks väärtuste kogumit seostuvad erinevate arusaamadega ohvrist. Indiviidile keskenduvate väärtuste pooldajad tajuvad ohvrit ja kurjategijat vastandatuna (ohver on kahjustatava rollis, kurjategija kahjustaja rollis). Siduvate väärtuste toetajad aga võivad pidada teatavaid käitumisviise ebamoraalseks ka siis, kui otsest ohvrit ei olegi – näiteks pidada abielueelset seksi “ebamoraalseks” või lippude põletamist “ebalojaalseks” – ning leida, et õige asja nimel tegutsedes võib mõningatel juhtudel olla vajalik ka teiste inimeste kahjustamine (näiteks nn aumõrvade korral, kui tuua äärmuslikumat laadi näide). Seega lähtusime me hüpoteesist, et siduvate väärtuste toetamine on korrelatsioonis suurema kalduvusega ohvrit süüdistada.

Me viisime läbi mitmeid uuringuid, tuginedes 994 isikust koosnevale valimile. Esmalt uurisime me, kuidas nende moraalsed väärtused olid seotud nende suhtumisega ohvrisse – kas nad kaldusid ohvrit süüdistama või tajusid ohvrit pigem kahjustatud poolena. Me esitasime uuringus osalejatele põgusad kirjeldused inimeste kohta, kes olid langenud mitmesuguste kuritegude – näiteks vägistamise, väärkohtlemise, pussitamise või kägistamise – ohvriks ja palusime osalejatel väljendada, mil määral nad pidasid ohvreid „kahjustatuks“ või „kaassüüdlaseks“.

Me oletasime, et kõik uuringus osalejad peavad seksuaalkuritegude ohvreid suurema tõenäosusega kaassüüdlaseks kui mitteseksuaalkuritegude ohvreid (see oletus leidis ka tõepoolest kinnitust), kuid samuti avastasime me mõnevõrra üllatuslikult, et mida rohkem pidasid osalejad au sees siduvaid väärtusi, seda sagedamini suhtusid nad kõikidesse ohvritesse kui kaassüüdlastesse – ja seda sõltumatult kuriteo laadist.

Veelgi enam, mida rohkem sellised isikud tajusid ohvrit kaassüüdlasena, seda vähem nad tajusid teda kahjustatuna. Me jälgisime ka teisi näitajaid ja leidsime, et just inimese moraalsed väärtused – ehk siis täpsemalt siduvad väärtused – määrasid sellised tulemused, mitte tema poliitilised vaated, sugu või religioossus.

Teise uuringu käigus pidid uuringus osalejad lugema konkreetsete vägistamise ja röövimise juhtumite kirjeldusi ning andma hinnangu, mil määral olid nende arvates nii ohver kui kurjategija toimunu eest „vastutavad“, samuti pidid nad hindama, mil määral oleks ohver ja kurjategija saanud oma käitumise muutmisega asjade kulgu muuta. Me selgitasime välja, et mida tugevamalt toetasid osalejad siduvaid väärtusi, seda enam panid nad vastutuse ohvri õlgadele ja seda enam tajusid nad ohvri käitumist põhjusena, et olukord just selliseks kujunes. Indiviidile keskenduvaid väärtusi pooldavate isikute hoiakutes avaldus vastupidine muster.

Kas on võimalik midagi ette võtta, et muuta viisi, kuidas inimesed ohvritesse ja kurjategijatesse suhtuvad? Ühe teise uuringu raames uurisime, kas inimeste suunamine keskenduma kurjategijatele, mitte ohvritele avaldab mingit mõju ka nende moraaliga seotud hinnangutele. Selleks paigutasime me enamikus seksuaalset rünnakut kirjeldavates lausetes vastavalt kas kurjategija või ohvri tegija positsiooni (näiteks “Lisat sunniti Dani poolt” või “Dan sundis Lisat”). Seejärel palusime me protsentuaalselt määratleda, millises ulatuses pidasid uuringus osalejad ohvrit või kurjategijat kaassüüdlaseks.

Tulemused olid kooskõlas meie varasemate uurimistulemustega – mida rohkem osalejad väärtustasid siduvaid väärtusi, seda rohkem nägid nad süüd ohvris ja seda vähem süüdistasid nad kurjategijat. Ent samuti avastasime me, et samade isikute tähelepanu juhtimine kurjategijatele tõi kaasa selle, et nad hakkasid pidama ohvrit vähem süüdiolevaks ja vähem vastutavaks ning osutasid vähem ohvri tegudele, seevastu tähelepanu suunamisega ohvrile suurenes ka ohvri süüdistamine. See tulemus oli üllatav: võiks ju arvata, et ohvrile keskendumine äratab tema suhtes rohkem kaastunnet, kuid meie uuringutulemused kinnitasid vastupidist.

Ohvrite süüdistamine näib olevat tihedalt seotud moraaliga seotud baasväärtustega, kuid seda on võimalik samas ka pisut mõjutada, tehes väikseid muudatusi keelekasutuses. Nendele, kes soovivad, et inimesed oleksid rohkem ohvrite poolel, võiks olla esimeseks praktiliseks soovituseks keelekasutuse muutmine: keskenduge vähem ohvritele ja rohkem kurjategijatele – õigluse võidulepääsu huvides on seega enam abiks formuleering “Miks see mees arvas, et tal on õigus vägistada?”, mitte “Kujutlege vaid, mida kõike ohver pidi läbi elama”.

Täname

Kui oled ohus, siis kasuta lehelt ruttu lahkumiseks kollast X-nuppu.

(Vajuta ükskõik kus hüpikakna sulgemiseks)