Idealiseeritud isad

Idealiseeritud isad ja mõrvarlikud emad Lapsevanemate kujutamine uudistes mõrv-enesetappude kohta
Dr Minna Nikunen, Tampere Ülikooli naisuuringute osakond

(Originaal: “Parenthood in Murder-Suicide News. Idealised Fathers and Murderous Moms“. NIKK magasin, no 3/2005, lk 32-35.)

Kui mõni mees tapab oma lapsed ja iseenda, siis kujutatakse teda sageli hoolitseva lapsevanemana. Naine on aga “killer-ema”, tema tegu on “mõrv” ja tema isiksust kirjeldatakse tema teo valguses.

Ma otsustasin uurida uudiseid mõrv-enesetappude kohta kolmel põhjusel. Esiteks on mõrv-enesetapu fenomen hea näide paarisuhtevägivallast, kuna sellised mõrvad toimuvad sageli perekondades ja nende osapoolteks on mehed ja naised. Kui neid akte lahti mõtestada püütakse, siis kasutatakse selgelt inimeste soost lähtuvaid järeldusi. Teiseks on neid akte mõnikord nimetatud “laiendatud enesetappudeks”, justkui oleksid tapetud mingil moel osa kuriteo toimepanija identiteedist. Veelgi enam, laiendatud enesetapu teooriad näivad osutavat sellele, et just naine ja lapsed on mehe identiteedi osa ning lapsed on ema identiteedi osa. Vastavast kirjandusest nähtub, et muud liiki mõrv-enesetapud ei peeta laiendatud enesetappude kategooriasse kuuluvaks. Kolmandaks saame ajalehetekstide põhjal pildi sellest, kuidas meie kultuuris surmaga lõppenud vägivallaakte mõistetakse.
Sotsiaalsed ja moraalsed reeglid

Kuidas seostatakse isaduse ja emaduse kategooriaid Soome ajaleheartiklites vägivallaga? Soolisest vaatenurgast lähtuvalt huvitab mind see, kuidas inimesed ühiskondliku elu sündmusi mõtestavad. Minu uurimus keskendub liigitustele, eesmärgiga välja selgitada ühiskondlikud reeglid, mis luuakse, ja moraalsed reeglid, mida rakendatakse. Kasutan oma analüüsis meetodit nimega “kuuluvusliku liigitamise analüüs”. Lühidalt öeldes on asja mõte see, et inimesi liigitatakse teatud rühmade järgi (soo, vanuse, elukutse jms järgi) ning mingisse rühma kuulumine tähendab seda, et teil on teatud õigused, kohustused ja pädevusalad. Käesolevas artiklis esitatud analüüs keskendub perekondlikele liigitustele ja lapsevanema-lapse suhete moraalsetele reeglitele; sellele, kuidas ajakirjanduslikus käsitluses nähakse isaduse, emaduse ja vägivaldsuse seoseid.

Letaalne vägivald ja isadus

Toon ühe tüüpilise näite, mis räägib juhtumist, kui üks isa tappis oma kolm last. Lugejale tuuakse ära intervjuu mehe naabritega. Järgnev väljavõte artiklist puudutab teo toimepanijat ning keskendub tema isadusele:

Selle viieliikmelise perekonna naaber Matti Fors murdis pead sama asja üle [miks mees tappis lisaks iseendale veel ka oma lapsed], heites paarikümne meetri kauguselt pilgu naabrite majale. Politsei oli ümbritsenud maja kollase eralduslindiga. Mehel oli raske oma naabri tegu mõista. Pigem oli talle tundunud, et naabrimehest pereisa hoolis oma lastest vägagi.

• Möödunud suvel tahtis nende vanim poeg endale vibu ja tõelisi nooli. Isa keeldus neid talle tegemast, kuna pidas neid ohtlikuks. Samuti oli isa leidnud mõned vintpüssi padrunid, mille ta andis mulle, et poeg ei saaks neid vastu kaljusid visates plahvatama panna; Fors meenutab, et räägiti vaiksel hääletoonil.
• Mulle jäi mulje, et ta püüab oma lapsi kaitsta. (IS 24.1.2001)

Pealkiri ajalehe Iltalehti esilehelt sama juhtumi kohta:

Miks tappis isa oma kolm last ja iseenda? “TA OLI KORRALIK JA SÜMPAATNE” (IL 24.1.2001.)

Ajaleht Aamulehti oli intervjueerinud naabreid sama juhtumi kohta:
Perekonna naabrid on šokis ja üsna tõsises segaduses selle juhtumi pärast, mis tekitas õudu kõikides. Kõrvalt vaadates ei olnud nad märganud midagi erilist, mistõttu tapmine tundus müsteeriumina.
(…) Veel samal õhtul oli kogu perekond laste koolis Tuiskulas koos kelgutanud ja hokit mänginud. Nelja aasta eest oli perekond ostnud ja remontinud ilusa omaette maja, mis paiknes metsaservas, kakssada meetrit ema lapsepõlvekodust. Ema töötab kelnerina. (…) (AL 24.1.2001) <>

Lisaks mehe portreteerimisele korraliku (või isegi eeskujuliku) isana kujutatakse kogu perekonna elu idüllilisena. Olgugi, et vihjatakse ka mõningatele probleemidele – mainitakse, et mehel oli teatud probleeme alkoholiga ja “esines ka mõningasi probleeme armukadedusega” –, rõhutatakse ajaleheartiklites just toimunuga vastuolus olevaid asju, momente, mis võiksid olukorra kohta selgitust anda, kujutatakse pelkade kuulujuttudena. Üldiselt võib öelda, et juhtudel, kui isa on oma lapsed tapnud, leiame toimunust jutustavate artiklite pealkirjadest väljendeid nagu “korralik” ja “üllatuslik”. Probleemid – kui neid üldse mainitakse – seostuvad pigem heteroseksuaalse paarisuhtega (abielupaar tülitses) või meheks olemisega üldiselt; need ei seostu isa-lapse suhetega ega perekonna kui tervikuga.

Ühest küljest kasutatakse idülli retoorikat selleks, et rõhutada teate väärtust uudisena: kõik on üllatunud, kuna tegemist oli nii “hea” perekonnaga. Teisalt aga loob see retoorika mulje sellest, et kõnesolev perekond oli nagu iga teinegi perekond – ja et partneritevahelised probleemid ongi midagi täiesti normaalset.
Mõrvarlikud emad

On hämmastav, kui idealiseeritud on isadest loodav pilt – eriti mis puutub nende isarolli; mehena või partnerina võib neil esineda ka teatud vajakajäämisi. Kui emad panevad toime samalaadseid mõrv-enesetappe, siis nende emadusele kiidusõnu ei jagata, kuigi nende teo tõlgendamisel võidakse vahel tuua paralleele stereotüübiga ema-lapse suhete lähedusest.

Järgnev näide on huvitav sellepoolest, et see on väga harvaesinev. Üks naine tappis lisaks oma kahele lapsele ka oma abikaasa. Veelgi enam, erandlik on ka toimunu kirjeldus, kuna alguses oletati, et teo toimepanija on isa. See juhtum oli üks meedias enim kajastust leidnud kriminaaluudiseid 2004. aasta suvel. Hetkel, kui meedia veel ei teadnud, kes oli tegelik tapja, rõhutati uudistes perekondlikku idülli ja isa kombekust.Üks tapetud mehe naisepoolne sugulane märkis: “Ta oli sõbralik, avatud ja armastusväärne mees” (HS 16.6.2004). “Naabrid olid neljast surmast kuuldes šokeeritud: NAD OLID ÕNNELIK PEREKOND” (IS 16.6.2004 esileht). Järgmisel päeval (IS 17.6.2004) jätkusid pealkirjad samas vaimus: “Perekondlik idüll näis purunematu” ning järgnevas artiklis konstateeriti: “Isa töökaaslane ei suuda mõista tragöödia põhjust”. Lugu viitas sellele, et enamasti on isad need, kes panevad toime “perekondlikke tapmisi” (HS 16.6.2004). Kuni selle hetkeni ei ole keegi poetanud sõnakestki (ei head ega halba) ema isiku kohta.

Kui aga avastati, et tapjaks oli hoopis ema, muutus toon kohe. Nüüd väideti, et idüll oli vaid fassaad; asjad olid hästi ainult väljastpoolt vaadatuna (IS 19.6.2004). Nüüd kirjeldatakse ema järgmiselt: ta oli kunagi olnud “lõbus koolitüdruk”, kuid nüüdseks oli temast saanud “36-aastane endassetõmbunud ema”. Naabritel ei olnud tema jaoks varuks ühtegi head sõna. Veelgi enam, kuigi “lõbusa koolitüdruku” epiteet viitab ühelt poolt inimese muutumisele – võib-olla vaimsete probleemide tõttu –, pole see kategooria ka ise päris süütu; “lõbusus” tähendas, et talle meeldisid poisid ja et ta oli nende hulgas populaarne.
“Killer-ema”

[Ta] harjutas veel eelmisel päeval laskmist

EMA OSKAS RELVI KÄSITSEDA

Ema, kes tappis oma perekonna, oskas käsitseda relvi. “Õhupüssist võib saada igaühe käes tapariist.”

KAASTÖÖTAJA: TAJUB PAHA TUNNET

– See tekitab minus paha tunde, ütleb korstnapühkija Juhani Nykänen, kes tundis oma töökoha kaudu tapetud pereisa. Ta kommenteeris värskeimaid uudiseid Porvoos toimunud perekondliku tapmise ja ema tulistatud surmavate laskude kohta.
(…)
Asjaolu, et tapmine toimus une pealt, ei lohuta teda.

– Need olid sellegipoolest mõrvad. (IS 23.6.2004)
Kuigi toimunut kirjeldati osalt kui mõistetavat – oli ju naine perekonnale võlad kaela toonud ja majanduslik tulevik troostitu –, ei nimetatud seda “laiendatud enesetapuks” ega “ummikseisuks” (st ainukeseks lahenduseks väljapääsmatule olukorrale). Osalt ehk seetõttu, et majandusliku allakäigu põhjustas äri, mis ei olnud naise isiklik (naine ainult aitas oma abikaasat). Naist ei kujutatud meeldiva normaalse inimesena, kes on sattunud keerulisse olukorda, millest puudub väljapääs, vaid veidra ja vaimselt häiritud naisena, kes oli majanduslikke raskusi oma kaasa eest saladuses hoidnud. Veelgi enam, teda kujutati “killer-emana” (IS 22.6.2004) ning Helsinkin Sanomat (16.6.2004) pealkirjastas intervjuu naabritega järgmiselt: “Kuidas saab üks ema teha oma lastele midagi niisugust?” Kõigele lisaks ei olnud põhjused, mis potentsiaalselt arvesse tulid – nimelt majanduslikud probleemid –, just eriti emalikkuse või naiselikkuse sfääri kuuluvad.

Patoloogilised emad ja korralikud isad

Kui üks naine tapab oma perekonna, keskenduvad artiklid laste tapmisele, seda isegi juhul, kui ta on tapnud ka oma abikaasa. Seevastu mehe puhul öeldakse, et ta tappis oma perekonna, seda isegi juhul, kui ta tappis ainult lapsed. Meeste vägivalda seostatakse perekonnaga ja selle põhjustavad naisele suunatud vihkamine või siis välised asjaolud nagu näiteks kultuurilised või ühiskondlikud faktorid. Vägivaldseid mehi kujutatakse meessoo esindajatena või meespartneritena. Naiste vägivalda tajutakse ema või naise vägivallana või siis lihtsalt piiride ületamisena. Emadust kujutatakse kui mentaalsete kahjustuste tekke riskifaktorit. Emad on patoloogilised – mehi seevastu mõjutab ühiskond. Meeste ajendeid kujutatakse ebamääraselt, naiste omi aga selgemalt, seda isegi juhul, kui mentaalsed probleemid vahel toimunu motiive ähmastavad. Meeste puhul tuuakse esile, et nad olid sattunud ummikusse, neil ei olnud muud väljapääsu ning et nad tegutsesid olude sunnil. Naiste puhul tuuakse põhjuseks nende endi luulumõtted – vastandatuna mõistlikule käitumisele.

Veelgi enam, stereotüüpne mõtlemine näib juhinduvat järgmisest mustrist: normaalne ja meeldiv mees võib talla oma lapsed ja iseenda, kui mingid välised olud teda selleks sunnivad. Eriti kehtib see Soome ühiskonna kohta – eelkõige just alkoholi pruukinud meeste puhul. Meeste vägivald on normaliseeritud ning lastele suunatud vägivalda ei seostata isadusega, vaid pigem (soomlasliku) mehelikkusega.

Kui naised oma lapsed tapavad, muutub vägivald otsemaid millekski normiväliseks, sest nad kuuluvad ju kategooria ‘naised’ alla. Juhul, kui nad liigitatakse kategooriasse ‘emad’ siis küsivad ajalehed “kuidas võib üks ema midagi sellist toime panna” – midagi nii mitte-emalikku – või siis näevad toimunut emadusest tuleneva patoloogiana. Emad võivad oma laste külge liialt klammerduda. Kui nad on vaimses mõttes ebastabiilsed, võivad nad tunnetada oma lapsi osana iseendast. Olgu kumma tahes juhtumiga tegemist, naise teo motiive kujutatakse naisest endast lähtuvana: see on naine, kes tapab, mitte kultuur, alkohol või sotsiaalne surve.
Vägivaldsed isad?

Hiljutistest uurimustest on selgunud, et meie ühiskonnas on isadust raske seostada vägivallaga. Eriti nähtub see perekonnaga töötavate asjatundjate uurimustest (Eriksson 2002, Keskinen 2005). “Uue isaksolemise“ diskursus ning arengupsühholoogias jõuliselt pead tõstnud mõtteviis, mis rõhutab kahe võrdväärse lapsevanema olulisust perekonnas, on mõjustanud kaudselt või otseselt partneri/isa vägivalda kogenud naiste ja lastega töötavaid inimesi.

Ka ajalehtedest õhkub vägivaldse isa küsimuse käsitlemisel ebamugavustunnet ja ebalust. Emad, kes tapavad, võivad ju olla “killer-emad“ – teatud liiki monstrumid – või altruistlikud emad, kes lihtsalt väljendavad oma emadust, kuigi väga patoloogilisel moel. Emadepoolsele vägivallale on seega seletused olemas. Ma leian, et vägivald, mille isad on oma laste suhtes toime pannud, ei tohiks olla valge laik ühiskonnas, lihtsalt mahavaikitud teema. Me peame nende teemadega tegelema, et tagada oma lastele turvalisus sellistes riskiolukordades nagu näiteks lahutus.
Kultuurilised narratiivid

Kultuurilised taustateadmised suunavad meie tõlgendusi ja käsitlusviise. Erandliku käitumise tõlgendamiseks kasutatavad seletused põhinevad sellel, kuidas me käsitleme tavapärast. Me mõtestame sündmusi sotsiaalseid kategooriaid luues: erinevate inimeste vahelisi suhteid tajutakse teatud kategooriatesse liigitatuna. Perekond koosneb mehest, tema naisest ja nende lastest. Selles lauses on varjatult peidus moraalne hierarhia: mehel on naine ja lapsed; nad kuuluvad mehe omandusse. Moraalne hierarhia tähendab, et hierarhia erinevatele tasanditele kuuluvatel inimestel on erinevad õigused, kohustused ja vastutused. Neilt oodatakse teatud käitumist ja teatud loomuomadusi. Käesolevas artiklis keskendun ma sotsiaalsetele ja moraalsetele käsitlustele emaksolemise ja isaksolemise seostest lastevastase vägivallaga. Lühidalt: isal on õigus ja pädevus teha otsuseid teiste pereliikmete eest; ema otsustusõigus on piiratum ja puudutab ainult lapsi. Mehed on eelkõige mehed ja alles siis isad, ning kuna nad on mehed, siis reageerivad nad välistele oludele. Naised on aga eelkõige emad ja alles siis naised, ning oma emaduses võivad nad olla patoloogilised või normeületavad. ‘Mehe’ poolt toime pannud vägivald ei tarvitse tingimata olla seotud tema isaksolemisega, emadus on aga naise vägivaldsete tegudega lahutamatult seotud. Arvatakse, et naised suudavad oma tegusid paremini kontrollida kui mehed – seetõttu peetakse neid oma tegude eest ka rohkem vastutavaks.

Viited:

Eriksson, Maria 2002: Men’s violence, men’s pareting and gender politics in Sweden. NORA 10:1.

Keskinen, Suvi 2005: Commitments and contradictions. Linking violence, parenthood and professionalism. In: Maria Eriksson, Marianne Hester, Suvi Keskinen ja Keith Pringle (toim). Tackling men’s violence in families. Nordic Issues and Dilemmas. Bristol: Policy Press.

Käesolev artikkel põhineb Minna Nikuneni doktoriväitekirjal sotsiaalpsühholoogiast ja naisküsimustest, mille soomekeelne pealkiri on Surman jälkeen itsemurha. Kulttuuriset luokitukset rikosuutisissa [Mõrv-enesetapp: kriminaaluudiste kultuuriline liigitamine]. Töö põhineb 155 artiklil, mis on ilmunud neljas Soome suurimas ajalehes: Aamulehti (AL), Helsingin Sanomat (HS), Ilta-Sanomat (IS) ja Iltalehti (IL). Lisaks nimetatutele kasutati mõrv-enesetappude toimumispaikadest pärit materjale. Uurimisperiood oli 1996-2000. a. (sealhulgas kaks erandit, üks 2001. ja teine 2004. aastast).