Britney Miller: Kelle parimates huvides? Hooldusõiguse ja lastega suhtlemise korra määramine perevägivalla juhtumitel

 

Artikli täisteksti saab lugeda aadressil http://globalrightsforwomen.org/2016/12/08/whose-best-interest-custody-parenting-time-decisions-context-family-violence/. Lühendatult tõlkinud Riina Ruut.

Igal aastal on üks laps üheksast tunnistajaks vanemate vahel aset leidvale füüsilisele või vaimsele vägivallale. Esmajoones tähendab see lähisuhtevägivalla vahetut pealtnägemist, hilisemat vigastuste nägemist või sõnalise väärkohtlemise kuulmist.

Laste õiglase kohtlemise nimel

Kasvamine lähisuhtevägivalla õhkkonnas toob kaasa tõsiseid tagajärgi. Uuringutest ilmneb, et lastel, kes näevad pealt koduvägivalda, on sagedasteks terviseprobleemideks depressioon ja ärevushäire ning neil on ka koolis raskusi. Lisaks on neil täiskasvanuks saades suurem risk käituda ka ise vägivaldselt, sest lähisuhtevägivald kodus on olnud normiks. Lastest endistki võivad kergesti saada ohvrid, sest lähisuhtevägivald ja laste väärkohtlemine on pahatihti ühe mündi kaks külge.

Kui vaidlus laste hooldusõiguse ja suhtlemiskorra üle on jõudnud kohtusse (paljudes maades on selleks spetsiaalsed perekohtud), on kohtu kohus võtta otsuse tegemisel arvesse ka perevägivalda ning hinnata selle mõju lastele. Kohtuniku otsus peab juhinduma alaealise lapse parimatest huvidest – tavaliselt viidatakse siin parimate huvide põhimõttele. Kui laste ohutuse tagamine on küsitav, võib kohus sekkuda ning peatada väärkohtleva vanema külastusõiguse või rakendada lapsekeskseid ettevaatusabinõusid. Näiteks võidakse nõuda, et vanemaga veedetud aeg toimuks järelvalve all või kohustada lapsevanemat osalema koduvägivalla nõustamisel.

Paraku ei mõista kohtud liigagi sageli perevägivalla tõsidust ning rõhutavad ülemäära lapse mõlema vanemaga suhtlemise tähtsust, kuigi kodus toimuv väärkohtlemine on teada. Kui kohus eelistab väärkohtleva vanema õigusi lapse heaolule, võivad tagajärjed olla enam kui traagilised.

Hispaania kodanik Angela González Carreño pöördus oma looga  ÜRO Naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee (Komitee) poole. Olles kannatanud aastaid abikaasa füüsilist ja vaimset väärkohtlemist, jättis Angela viimaks mehe maha ja taotles lahutust. Perekohus andis Angelale tütre hooldusõiguse, kuid lubas abikaasale järelvalvega külastusaja. Kuigi külastusaegadel toimus mitmeid vägivallajuhtumeid ja korduvaid kaitsemääruste rikkumisi, laiendas kohus hiljem abikaasa õigusi ja lubas ka järelvalveta külastusi. Saanud teada, et Angela kavatseb taotleda pere elamispinna ainukasutusõigust, ähvardas abikaasa teda. Samal päeval oli isal lapsega suhtlemisaeg, kuid ta ei toonud abikaasa määratud ajaks  last tagasi. Ta oli tapnud nende ühise tütre ning seejärel ka endalt elu võtnud.

Perekohtul, kes Angela juhtumiga tegeles, oleks olnud korduvalt võimalus sekkuda ning Angelat ja ta tütart vägivalla eest kaitsa, aga seda ei tehtud. Komitee leidis, et Hispaania riik on rikkunud Angela ja tema tütre õigusi, mis on kirja pandud Konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (Konventsioon). Kuna Hispaania on Konventsiooni ja selle soovitusliku protokolliga ühinenud riik, on tal seaduslik kohustus selle klausleid rakendada.

Komitee leidis, et kõigil Angela juhtumiga seotud perekonnaõiguse menetlusastmetel oli tuginetud stereotüüpsele kontseptsioonile, et jagatud vanemlus (ühine hooldusõigus) on alati lapse parimates huvides. Sellest olid lähtunud nii kohtuvõimud, sotsiaaltöötajad kui ka psühholoogiaeksperdid. Lisaks märkis Komitee, et Angela juhtumiga tegelevad isikud olid teadlikud soolistest stereotüüpidest ja eelarvamustest, mis avaldasid negatiivset mõju Angela kohtlemisele kohtuprotsessi ajal.  Eriti just kohtuvõim kahtles Angela usaldusväärsuses – kuna ta oli naine ja koduvägivalla ohver. Paraku on see koduvägivalla juhtumite puhul üpris tavaline reaktsioon. Kõige selle tulemusel alahinnati Angela perevägivalda puudutavate väidete tõsidust.

Komitee soovitas Hispaanial teha kohtutele kohustuslikuks hooldusõiguse ja suhtlemisõiguse piirangute määramisel võtta arvesse koduvägivalda. Lisaks sellele soovitas Komitee korraldada kohtunikele ja kohtupersonalile koduvägivalda ja soolisi stereotüüpe käsitlevaid kohustuslikke koolitusi.

Võrdse hooldusõiguse varjukülg

Kahjuks pole Angela juhtum ainuke ega ka mitte Hispaaniale ainuomane. See on niisuguse õigus- ja sotsiaalsüsteemi tagajärg, kus eeldatakse, et parim hooldusõiguskorraldus on lapse tihe kontakt mõlema vanemaga, seda isegi vaatama perevägivallale.

Näiteks Taanis on jõustunud Vanemliku vastutuse akt, mis peab vaieldavatel hooldusõiguse juhtumitel tagama lastele kontakti mõlema vanemaga. Seadus on saanud karmi kriitika osaliseks, kuna ei arvesta koduvägivalla faktorit üldse. Euroopa Parlamendi petitsioonide komitee mõistis oma määruses seaduse hukka, järeldades, et see on „emade suhtes ebaproportsionaalselt karm“ ja „viib laste õiguste mittearvestamiseni“.

Komitee poole pöördunud emad kurtsid sageli, et Taani õiguskaitse ei võta nende koduvägivallast teatamisi tõsiselt. Õiguskaitse ei võtnud midagi ette, isegi kui ema väiteid kinnitasid teised pereliikmed, haridustöötajad ja arstid. Nende emade kogemus kinnitab taas kord, et ohvrite usaldusväärsuses kahtlemine on lähisuhtevägivalla juhtumitel tavapärane.

Kui kohus asub vägivallatseja poolele

Pole ime, et paljud naised tunnevad end vägivaldses suhtes lõksus. Sageli jäädakse vägivaldse partneri juurde, kuna ei usuta, et õigussüsteemist või õiguskaitsest oleks abi. Paljudel juhtudel toob kohtust abi otsimine kaasa selle, et vägivaldne partner muutub veelgi jõhkramaks ja püüab ohvri üle kontrolli taastada. Kõige ohtlikum aeg on ohvri jaoks just siis, kui ta on otsustanud vägivaldsest partnerist lõplikult lahku minna. Kohtuprotsessi ajal on naine eriliselt haavatav ja tal on raske ennast maksma panna, et seaduses ettenähtud abi ka saada.

Just seda silmas pidades on Austraalia Perekonnaõiguse nõukogu kutsunud üles perekonnaõiguse akti uuesti läbi vaatama. Olemasoleva seaduse kriitikas märkis nõukogu, et kehtiv perekohtute süsteem loob vägivallatsejale vanemale võimaluse oma ohvrit edasi ahistada. Nõukogu soovitas muuta nii seaduse kui ka juriidilise menetluskäigu lastekesksemaks ning kindlustada, et kohtud võtaksid alati arvesse ka väärkohtlemist.

Ka Ühendkuningriikide parlamendiliikmed on algatanud perekohtute süsteemi reformi. Eriti kritiseeritakse  seda, et vägivaldsel abikaasal on võimalus kasutada õigussüsteemi taas-ohvristamise vahendina. Näiteks võib väärkohtlev vanem teha avalduse oma külastusõiguse kohta ning sundida sellega ohvrit kohtusse ilmuma ja seal oma väärkohtleja või tema juriidilise esindaja ristküsitlusele alluma. Isegi kui koduvägivalla ohvril õnnestub pääseda vägivaldsest suhtest, pole tal kuidagi võimalik põgeneda väärkohtleja eest kohturuumis.

Teine põhjus, miks koduvägivalla ohvrid ei julge vägivaldse abikaasa juurest lahkuda, on see, et kardetakse kaotada laste hooldusõigust lahutuse järel või lahutusprotsessi ajaks. See kartus on ka õigustatud. Hooldusõigust määrates peab kohus hindama, kumb vanem julgustab sagedast kontakti teise vanemaga. See on tuntud kui sõbraliku vanema statuut („friendly parent“ statute). Kuid selle tulemusel võib juhtuda, et ema karistatakse selle eest, et ta püüab hoida vägivaldset vanemat lapsest eemal. Kohus võib ema soovi tõlgendada kui teisest vanemast võõrandamise soovi.

Samas võib ema hooldusõigusest ilma jääda ka siis, kui tal ei õnnestu last väärkohtlevast vanemast eemal hoida.  Juhtumitel, mida nimetatakse „võimetuseks last kaitsta“, karistatakse vanemat, kes on lähisuhtevägivalla ohver, selle eest, et ta ei suuda kaitsta last koduvägivalla nägemise või kogemise eest. Nii antaksegi laps kas hooldusperre või jäetakse mõnel puhul väärkohtleva vanema hoolde.

Emad, kes on lähisuhtevägivalla ohvrid, seisavad raske dilemma ees. Jättes maha oma väärkohtelva abikaasa, riskivad nad jääda ilma laste hooldusõigusest, kuid ka abikaasa juurde jäämine võib lõppeda sama tulemusega.

Lahendusvõimalused

Ameerika Ühendriikides kehtib nõue, et kohtunikud arvestaksid hooldusõiguse määramisel koduvägivallaga. Mõned osariigid, näiteks Indiana, peavad koduvägivalda üheks parima huvi faktoriks, mida kohtul tuleb analüüsida. On ka osariike, näiteks Alaska ja Minnesota, kus on mindud veel kaugemale ja loodud vaidlustatav eeldus, et ühine hooldusõigus ei ole lapse parimates huvides. See on positiivne areng, kuna kohustus tõestada, kuidas on ühine hooldusõigus lapse parimates huvides, lasub siin väärkohtleval vanemal.

Ka eri maade seadusetegijate tõdemus, et perevägivald nõuab jõulisemat õiguslikku sekkumist, on samm õiges suunas. Mida enam perekonnaõiguse kujundajad ja eksperdid õpivad tundma perevägivalla eripära, seda paremini suudavad nad ohvreid kaitsta ja aidata.

Koolitus kui õigete otsuste eeldus

Et luua õigussüsteemi, kus lapse parimad huvid on tõepoolest esikohal, peavad advokaadid jagama oma kogemusi nendega, kes on kohtuprotsessi kaasatud. Näiteks on koduvägivallaga tegelev juhtiv organisatsioon Battered Women´s Justice Project  koostanud tegutsemisjuhendi kohtuametnikele, kes tegelevad hooldus- ja külastusõiguse määramisega koduvägivallaga seotud juhtumeil.

Just otsuse tegijate ja perekonnaõiguse reformijate informeerimine ja harimine on eelduseks, et perevägivalla teemat ümbritsevad sügavalt juurdunud stereotüübid ja eelarvamused võiksid murenema hakata. Kohtud peavad oma harjumuspärase praktika ja protseduurid üle vaatama ja kindlustama, et otsuseid tehtaks rahvusvahelise õiguse normide alusel. Ainult siis on perevägivalda kogevatel naistel ja lastel lootus õiglasele kohtlemisele.