Agressiivsed tüdrukud

Sibyll Artz & Diana Nicholson
National Clearinghouse on Family Violence
Family Violence Prevention Unit

Sissejuhatus

Kuni viimase ajani on usutud, et mehed on agressiivsemad ja vägivaldsemad kui naised. Seetõttu hõlmavad ainult mõned uurimused agressiivsusest ja vägivaldsusest ka tüdrukuid ja naisi. Nüüdseks on noorte tüdrukute poolt sooritatud vägivaldsete kuritegude arv tõusnud ja see on suurendanud vägivaldse käitumismustriga tüdrukute kohta tehtud uurimistööde arvu. Sellest hoolimata baseeruvad ennetus- ja sekkumisprogrammid sageli ikkagi mehe käitumist selgitavatel uurimustel. Hiljutisemad uurimused annavad siiski ka juhiseid, kuidas paremini ära hoida ja sekkuda tüdrukute agressiooni ja vägivalda. Ametlikus statistikas kajastub vägivaldsete kuritegude tase püsivalt suurenenuna nii mees- kui naissoost noorte hulgas. Ajavahemikus 1980-ndate lõpust 1990-ndate alguseni on noormeeste osas tase suurenenud ligi kaks korda ja tüdrukute hulgas pea kolmekordistunud. Näiteks tõusis vägivallakuritegude arv Kanada tüdrukute seas 2,2-lt kuriteolt 1000 elaniku kohta 1988. aastal haripunktini – 5,6 kuritegu 1.000 elaniku kohta – 1996. aastal ja hakkas 1999. aastal taas langema. Siinkohal on olulised kaks tähelepanuväärivat seika nende numbrite mõistmisel. Esiteks see, et poiste puhul algatatud kuriteomenetluste arv on ikka kolm kuni neli korda suurem kui tüdrukute puhul ja teiseks, et tegelik tüdrukute poolt toime pandud vägivallakuritegude arv on suhteliselt väike, nii et väike tõus numbrites põhjustab suure muutuse protsentides. Mõned uurijad toovad välja võimaluse, et seda tõusu saab osaliselt selgitada sellega, et koolide juures toimuvatele kaklustele ja koolikiusamisele on viimastel aastatel hakatud suuremat tähelepanu pöörama, mis on juhtinud õpetajaskonna, vanemad ja politsei määratlema kuritegudena ka seda, mida seni võeti kui lihtsalt kahetsusväärset ja halba, kuid mitte kriminaalset käitumist. Praktikas oli agressiivse käitumise statistiline tase 10- ja 11-aastastel lastel Kanadas näiteks perioodidel 1994/95 ja 1996/97 sarnane (vastavalt 38% ja 34%). Mõlemal perioodil ilmutasid tüdrukud vanuses 12-13 aastat tunduvalt vähem agressiivsust kui samaealised poisid (vastavalt 29% ja 56%). Numbrid ise ei anna aga veel täit tajumust tüdrukute agressioonis ja vägivallas osalemise dünaamikast. Arutledes tüdrukute agressiooni ja vägivalla teemadel on kasulik alustada terminite lahtimõtestamisega.

 

Agressioon

Agressiooni võib defineerida kui käitumisviisi, millel on harilikult teistele pealetükkiv, nõudlik ja vastikusttekitav mõju. Teiste sõnadega – agressiivsed on need käitumisviisid, mis on teistele haiget- ja kahjutegevad. Agressioon, mida on võimalik kõrvalt vaadelda, nt surveavaldamise, sõimamise või füüsilise hirmutamise ja ähvardamisena, on nähtav. Agressioon, mis ei ole vaatlusel märgatav, nagu valetamine või varastamine, on varjatud. Agressioon võib olla otsene (ähvardamine, röökimine, solvamine, sõimamine, narrimine, löömine, tõukamine, lükkamine, peksmine või isikliku vara hävitamine) või mitteotsene (tuntud sotsiaalse agressioonina või agressioonina suhtlemisel ja suhetes, nagu vältimine, ignoreerimine, tagarääkimine, valede kuulujuttude levitamine või teise isiku isikliku saladuse kolmandatele isikutele avaldamine). Uurimisandmed näitavad, et tüdrukud ilmutavad kõrgemat mitteotsese agressiooni määra igas eas võrreldes poistega ja mitteotsese agressiooni määr suureneb ea kasvades nii poistel kui tüdrukutel.

 

Vägivald

Vägivald on eristatav agressioonist käitumisilmingute järgi, millega kaasneb varjamatu ja nähtav füüsilise jõu kasutamine. Tüüpiliselt on nähtav ja otsene (füüsiline)just meeste agressioon ning see asjaolu on aidanud kujuneda üldistaval oletusel, et vägivaldsus on tüüpiliselt mehelik käitumine. Hiljutised uurimused siiski tõendavad, et naised rakendavad nii otsest (kasutades mehi enda kasuks vägivallaaktide toimepanijatena) kui kaudset vägivalda. Kui vägivalda pidada meestele omaseks käitumisviisiks, siis võib naiste vägivald kergesti jääda kahe silma vahele või saada maha salatud. Sel juhul meil paratamatult ei õnnestuks arendada meetodeid tüdrukute poolt toime pandud vägivalla tõkestamiseks.

 

Koolivägivald

Koolivägivalda tarvitavad õpilased kasutavad oma mõjujõudu teiste kontrollimiseks. Harilikult käitub domineeriv isik korduvalt agressiivselt, kavatsusega põhjustada ebameeldivusi vähem dominantsele isikule (ohvrile). Tüdrukutest koolikiusajad kalduvad manipuleerima sotsiaalsete gruppidega verbaalselt ja kuulujuttude levitamise kaudu, kahjustades teiste sõprussuhteid või jättes valitud tüdrukud välja sotsiaalsetest suhtluskontaktidest. Seetõttu kalduvad koolikiusajad tüdrukud kasutama rohkem mittefüüsilist vägivalda kui füüsilist. Uusimate uurimustes viidatakse tüdrukutele, kes kasutavad internetti omaealiste kimbutamiseks. Viimased uurimused näitavad, et 9% Kanada 4- kuni 11-aastastest tüdrukutest kiusavad teisi lapsi ja 7% on kiusajate ohvrid. 68% lastest on esinenud mõlemas rollis (nii kiusajad kui ohvrid). Ilma sekkumiseta kaldub riiukus püsima laste seas läbi noorukiea. Tüdrukud, kes on koolivägivalla ohvrid, tunnevad ennast pigem kurva ja õnnetuna kui vihasena. Nad arutavad oma probleemolukordi enamasti pigem sõpradega kui õpetaja või teiste täiskasvanutega.

 

Käitumishäire

Et määrata noorele isikule käitumishäire diagnoosi, peab tema puhul olema täheldatud vähemalt 3 vägivaldsuse vormi neljas agressiooni kategoorias (agressioon inimeste ja loomade vastu, varalise kahju tekitamist taotlev agressioon, petmine/varastamine ja tõsised seaduserikkumised) viimase 12 kuu jooksul, viimane neist viimase 6 kuu jooksul.

Tüdrukutele, kes sageli kasutavad agressiooni ja vägivalda, kaldutakse sageli panema diagnoos: käitumishäire. Need tüdrukud ilmutavad korduvalt käitumismustreid, mis kätkevad endas vägivaldsust teiste õiguste suhtes ja teisi sotsiaalselt terroriseerivat käitumist. Ainult kvalifitseeritud spetsialist võib teha otsuse diagnoosida käitumishäire, mis kujutab endast varjatud funktsionaalset isiksuslikku häiret ning on eristatav käitumisest, mis peegeldab reaktsioone sotsiaalsetele või hetke olukordadele. Olles “sildistatud” psüühilise häirega kui teatud kliinilise seisundiga, võib tüdrukule enda muutmine või uute käitumisviiside arendamine osutuda raskeks. Seetõttu peab igaüks, kes töötab laste ja noortega, võtma sellise diagnoosi määramist ülitõsiselt. Kindlat diagnoosi määramist võib kasutada ainult pärast seda, kui on veendutud selle asjakohasuses ja edasises mõjus. Mõned uurijad arvavad, et bioloogiline, geneetiline ja meditsiiniline faktor on mõnede laste puhul seotud käitumishäire esinemisega. Keskkonnafaktorid, nagu perekond, haridus ja suhted kaaslastega mõjutavad samuti käitumishäire arengut ja püsimist. Käitumishäire ei ole bipolaarne häire. Bipolaarse häirega tüdrukud käituvad negatiivselt, vaenulikult ja väljakutsuvalt, aga nende käitumine ei sisalda vägivaldset teiste isikute õiguste rikkumist.

 

Miks on tüdrukud vägivaldsed ja agressiivsed

Mõnede uurijate arvates kasutavad tüdrukud agressiooni ja vägivalda teistel põhjustel kui poisid. Mitte ükski asjaolu ei saa ennustada agressiivset ja vägivaldset käitumist. Faktorid, mis tüdrukute puhul kannavad endas agressiivse ja vägivaldse käitumise riski, sisaldavad mõlemaid – nii süsteemseid (perekond, sõbrad, lasteaia-, koolikaaslased ja sotsiaalne kontekst) kui individuaalseid (isiksuslikke) muutujaid. Sageli toimivad paljud faktorid koostoimes. Üks peredünaamika ja vanemlike suhete uuring annab tunnistust sellest, et laste agressiivne käitumine on seotud sotsiaalsete faktoritega, nagu sotsiaalne ja majanduslik allakäik; karm ja puudulik vanemlikkus; vanemate abieluprobleemid; perevägivald, kas siis vanemate vahel, vanemate ja laste või teiste lähemate sugulaste vahel; vanemate halb vaimne tervis; füüsiline ja seksuaalne ärakasutamine; alkoholism, uimastisõltuvus või mõne muu aine kuritarvitamine vanemate või teiste pereliikmete poolt. Lisaks on paljudel agressiivsetel ja vägivaldsetel tüdrukutel nõrgad sidemed oma emaga.

 

1. Kooliraskused

Tüdrukud, kes kogevad koolis raskusi, nagu sotsiaalne tõrjutus kaaslaste poolt ja vähene kontakt kooliga, on enamasti sagedamini koolist puudujad ja lõpptulemusena koolist väljalangejad. Need tüdrukud kasutavad ka sagedamini agressiooni ja vägivalda. Probleemid kodus ja õpiraskused on samuti vastastikuses seoses olukorra (sotsiaalse) raskusega koolis.

 

2. Soolised põhjused

Agressiivsed ja vägivaldsed tüdrukud näevad sageli, et meeste domineerimine ja kontroll naiste üle on normaalne. Nad võivad aktsepteerida vaateid, mis toetavad meeste vägivalda naiste vastu, veenates, et naised ja tüdrukud on väheväärtuslikumad kui mehed ja poisid. Agressiivsed ja vägivaldsed tüdrukud kalduvad ründama selliseid tüdrukuid, keda tajutakse konkurentidena meeste tähelepanu paelumisel, ning nad kalduvad säilitama sotsiaalseid sidemeid selliste kaaslastega, keda nad tajuvad olevat abiks selles võitluses.

 

3. Igavus ja tähelepanu otsiv käitumine

Tüdrukud, kes on suhetes agressiivsed ja huligaansed, väidavad, et nad sageli käituvad nii tüütuse ja igavuse leevendamiseks, luues sedasi põnevust, keerutades üles kuulujutte, otsides tähelepanu/tähtsust ja ihaldades maksvuselepääsu nö väljavalitute gruppides. Gängide liikmeks olemist esineb tüdrukutel juhtudel, kui nad otsivad võimalust põgeneda majanduslikult väheseid võimalusi pakkuvatest kodudest, soovivad tõsta oma enesehinnangut, suurendada kuuluvustunnet või nad otsivad kaitset või kättemaksuvõimalusi. Koos õigusrikkujatest kaaslastega suurenevad tüdrukute võimalused käituda agressiivselt ja vägivaldselt.

 

4. Väärkohtlemise kogemused

Sageli on märgitud, et agressiivsed ja vägivaldsed tüdrukud on ise olnud teiste ohvrid. Need tüdrukud on sagedamini kui mittevägivaldsed tüdrukud ja sagedamini kui poisid (nii vägivaldsed kui mittevägivaldsed) olnud rünnakute ohvrid kooliteel, füüsiliselt väärkoheldud kodus, seksuaalselt kuritarvitatud või pealesunnitud seksuaalsuhetes. Suhetes täiskasvanutega on agressiivsed ja vägivaldsed tüdrukud sageli õppinud seda, et suhted kätkevad endas loomuldasa ühe isiku domineerimist teise üle ja tema kuritarvitamist. Alkoholi kuritarvitamine kutsub esile agressiivsust ja vägivalda nii tüdrukute kui poiste hulgas. Kindlasti on krooniline uimastikasutus eriti tugevalt seotud tüdrukute järjepideva vägivaldse käitumisega.

 

5. Mittetüüpilised psühholoogilised reageeringud

Tüdrukud, kes avalikult näitavad agressiooni ja viha, on sageli oma peresuhetes korduvalt kogenud negatiivseid juhtumeid, mille puhul nad ei ole saanud ei vastu hakata ega põgeneda (näiteks olles kuritarvitatud lapsena või kogenud vanemate ja/või teiste sugulaste ärakasutamist). Selle tulemusena kalduvad need tüdrukud olema vähemtundlikud ja vähemreageerimisvõimelised ähvardustele ja stressirohketele olukordadele. Nad kalduvad mitte vältima olukordi, mida teised peavad riskantseks või ohtlikuks, ja nad on kergemini kaasatõmmatavad vägivallategudesse.

 

6. Isiksuseomadused ja psüühkahäire

Olgugi, et tegelikult ainult 2 % tüdrukutest populatsiooni lõikes esineb käitumishäire, on ligi 90 %-le agressivsetest ja vägivaldsetest tüdrukutest antud diagnoos ‘käitumishäirega’ ja 31% omab mõõduka depressiooni diagnoosi.

 

7. Kognitiivse, moraalse ja sotsiaalse arengu peetus

Agressiooni ja vägivalla kasutamine on sagedasem tüdrukute puhul, kes usuvad, et teiste inimeste suhtumine neisse on negatiivne. Agressiivsetel ja vägivaldsetel tüdrukutel võib samuti olla vildakas kujutus endast või vähearenenud minapilt, baseerudes negatiivsetel uskumustel enda kohta või negatiivsetel tajumustel, mida omavad nende kohta nende vanemad või kaaslased. Tüdrukud, kellel on kognitiivse, moraalse või sotsiaalse arengu peetus, kogevad sagedamini raskusi koolis ja sotsiaalset tõrjutust ja seetõttu omavad kõrgenenud riski psüühilist surutist tundes sellele lahendust otsida agressiivse ja vägivaldse käitumise kaudu.

 

8. Müüdid ja tegelikkus vägivaldsete tüdrukute kohta.

On hulgaliselt müüte tüdrukute agressiooni ja vägivalla põhjustest. Reaalsus – põhjused, mis tegelikult viivad tüdrukud agressiivse ja vägivaldse käitumiseni, saab selgemaks, kui vaatame läbi nende kogemused ja uskumused.

M – müüt
T– tegelikkus

M: Agressiivsed ja vägivaldsed tüdrukud ei hooli teistest
T: Agressiivsed ja vägivaldsed tüdrukud väärtustavad austust ja hoolivust, lahkust, andestamist ja suuremeelsust ja teisi inimesi samal määral kui mittevägivaldsed tüdrukud; nad väärtustavad ausust vähem kui mittevägivaldsed tüdrukud, aga samas mitte vähem kui poisid

M: Peksavad inimesi läbi ilma põhjuseta või lõbu pärast
T: Nende agressiivsus ja vägivald ratsionaliseerub süüdistades teisi, vormis nagu “ta pani mind seda tegema” või “ma pole kellelegi peksa andnud ilma, et ma oleksin olnud selleks sunnitud”

M: Püüavad tõestada, et naised on meestega võrdsed.
T: Ei tunnustata naissoo väärtust ja jõudu ja arvavad, et naised on kuidagi madalamad kui mehed; nad ususvad, et ainus võimalus, kuidas nad võivad saavutada võimu, on köita mõjuvõimsaid mehi.

M: Agressioon ja vägivaldsus on naiste üldise võrdõiguslikustumise tulemus.
T: On rohkem tunnustuse otsimine meestelt kui nendega võistlemine.

M: Pole olnud kunagi korralikult distsiplineeritud.
T: On olnud karmilt koheldud ja saanud rohkema halva kohtlemise osaliseks kui mittevägivaldsed tüdrukud ja nii vägivaldsed kui mittevägivaldsed poisid

M: On vaimustuses ohtlikesse tegevustesse segatusest
T: Sageli käituvad agressiivselt, et kaitsta oma sotsiaalset mõjupositsiooni või et vältida teiste kontrolli või rünnaku alla sattumist

 

Millised faktorid saavad kaitsta tüdrukuid seotusest agresiooni ja vägivallaga?

On mitmeid faktoreid, mis aitavad riskigruppi kuuluvaid tüdrukuid kaitsta agressiivsete ja vägivaldsete käitumisjoonte praktiseerimise eest.

1. Individuaalsed kaitsefaktorid: intelligentne tugeva enesehinnanguga tüdruk, kes tunneb end toimetulevana ning võimelisena kandma eakohast vastutust tõenäoliselt ei muutu vägivaldseks.

2. Perekondlikud kaitsefaktorid: perekonna raames toetavad pigem positiivse kui agressiivse hoiaku kujunemist muuhulgas positiivsed sotsiaalsed kogemused; vähemalt ühe hooliva ja toetava täiskasvanu olemasolu; positiivsed suhted vanematega, eriti emaga; mitteautoritaarne vanemlik eeskuju. Vanemate / täiskasvanute osa ennetustöös on väga oluline. Mõningatel juhtudel võib selliseks täiskasvanuks olla ka keegi väljastpoolt perekonda.

3. Kooli/kogukonna kaitsefaktorid: Osavõtt ringidest, treeningutest jms mitmekülgset arengut võimaldav tegevus, millega kaasnevad positiivsed sotsiaalsed kontaktid.

4. Ennetusprogrammid ja sekkumine: need peaksid arvesse võtma teismeeas tüdrukute enesehinnanguprobleeme; erilist tähelepanu vajavad tüdrukud, kes on kogenud või pealt näinud vägivalda, rõhku tuleks panna naise rolli väärtustamisele; tugevdada kuuluvuse ning hinnatuse- ja aktsepteerituse tunnet ning teadvustada, et selle saavutamiseks pole sugugi vältimatult vajalik enese seksuaalne eksponeerimine. Hoiduma peaks programmidest, mis tegelevad pelgalt vihatundest võitusaamisega, kuna need ei võta arvesse asjaolu, et agressiivsus ja vägivald võivad endast kujutada ka teatud enesekaitse vormi.