Vägivalda soodustavad tegurid

Meie ühiskond on tulvil näidetest võimu ja vägivalla kohta, mida võetakse kui normaalset, andestatakse, respekteeritakse. Pidevad vägivallakirjeldused massimeedias sugereerivad, et vägivallaaktid on meie argielu lahutamatu osa. Vähem võimu omavatest inimrühmadest saavad sageli vägivalla ja kuritarvitamise objektid.

Vägivaldsus on kindlasti komplekssem nähtus kui lihtsalt mingi üksiktunnuste kogum. Mehed, kes kasutavad naiste kallal vägivalda, ei ole klassifitseeritavad ühegi üksiknäitaja kaudu, ei sotsiaalsesse kihti kuuluvuse järgi, ei vägivaldsete sotsialiseerumiskogemuste ega alkoholismikalduvuse põhjal. Kõik need näitajad võivad olla kaasaskäivad, aga mitte põhjustajad, sest suvalisest kihist pärit mehed võivad lüüa – mõned kainelt, mõned purjus peaga. Lööjateks on enamasti täiesti tavalised mehed, kelle kohta paljudel juhtudel (võiks öelda enamasti) keegi ei arvaks, et nad seda teevad. Nad ei ole väliselt äratuntavad. Ükski teoreetiline selgitus üksi pole piisav ühe konkreetse mehe ühes konkreetses suhtes esineva vägivalla seletamiseks. Allpool tuuakse ära mõned vägivalda soodustavad tegurid, kuid silmas tuleb pidada sedagi, et paljude meeste puhul neid ei esine, kuid nad peksavad siiski.

Isolatsioon.
Isolatsioon võib olla nii sotsiaalne kui emotsionaalne ja tuleneb sageli suhtehirmudest, armukadedusest, taltsutamatutest vihahoogudest jms. Meeste puhul on stereotüüpne nägemus mehelikkusest sageli takistuseks emotsionaalsete suhete loomisel teiste meestega, aga ka naistega, kelle suhtes lähikontakt võib piirduda pelgalt seksuaalsete vallutus- ja enesetõestussoovidega (kasutab seksi agressiooni-aktina oma kõikuva enesehinnangu tõstmiseks). Mees tunneb, et peab käituma nagu mees, isegi siis, kui ta seda ei tahaks.

Stress.
Töötus, rahulolematus tööga, ülepinge tööl, halvad elamistingimused, aga ka ebareaalsed ootused partneri suhtes võivad teatavates situatsioonides vallandada kompensatoorse tegevusena vägivalla. Eriti kriitilised on lahutus-situatsioonid, kuna just nn lahutusstressi käigus reageerivad tihti vägivaldselt ka sellised mehed, kes seda muudes olukordadest kunagi teinud pole (ega tee ka hiljem). Mitmete uurimuste järgi algab või intensiivistub vägivald naise raseduse ajal (üks põhjuseid armukadeda mehe puhul näiteks kartus, et laps polegi temalt). Oletatakse, et mees võib alateadlikult tunda hirmu selle ees, et lapse sündides pöördub naise tähelepanu ja hoolitsus temalt lapsele, samuti võivad mehel aktiveeruda segased tunded, mis ta tundis lapsena omaenda ema suhtes. Kuna ka naine võib olla last oodates oma käitumises ebastabiilsem kui muidu (hakata kergemini nutma, solvuda jms), võivad harjumatust emotsionaalsest lisakoormusest tekkivad pinged olla mõlemale poolele tõsiseks katsumuseks.

Täitmatud rolliootused.
Mees on naisest sotsiaalselt alamal positsioonil. Ta tunneb, et ei suuda täita dominantset rolli ja tunneb oma mehelikkust seetõttu ohustatuna. Alandus- ja saamatusetunnet üritab ta kompenseerida vägivallaga.

Tajudefitsiidid.
Iseenesest “neutraalset” suhtlemist võib mees tajuda ohtliku või haavavana, kaasisikuid vaenulike või tõrjuvatena (Näide: Naine hilineb 15 minutit. Ootav mees usub, et naisel on teine, kellega ta on minema jooksnud).

Suhtlemisraskused.
Raskused oma mõtete, tunnete ja soovide väljendamisel, kuulamisel, vestlemisel. Mees tunneb, et ei suuda end muidu mõistetavaks teha kui kätega.

Madal enesehinnang.
Alandus- ja saamatustunne. Vägivald näib hetkeks kompenseerivat abituse ja nõrkuse.

Sõltuvus (tihti ema-lapse suhte sarnane).
Sageli on selle tagajärjeks lükata-tõugata efekt. Üheltpoolt valdab meest paanika, et teda võidakse maha jätta, teisalt aga otsib ta ise distantsi ja põgenemisvõimalust. Tulemus: naine peab tahtma just siis lähedust, kui tema seda tahab. Väljendus: äärmine kontrollimisvajadus ja armukadedus.

Ennastõigustavad kaitsemehhanismid.
Üritatakse enda ja teiste ees näidata olukorda süütumana, kui see on: “Ma ju ainult natuke lükkasin teda”, “Ega seda siis nii tihti ka ei juhtu”, “Ega see talle nii väga midagi ei teinud”. Mees ei usu, et tema vägivaldsel käitumisel oleks negatiivseid tagajärgi. Teisalt süüdistused: Naine provotseeris, oli ise agressiivne, käitus valesti (“head abielunaised nii ei tee”). Reaalsusest on kaugel väide, nagu oleksid kõik naised, kes elavad vägivaldses suhtes, ise masohhistliku meelelaadiga ja tahaksidki sellist kohtlemist.

Vägivallakogemus lapsepõlvest.
Paljudes uurimustes rõhutatakse, et lapsed õpivad vägivallamudeli oma vanematelt ja kalduvad seda hiljem omaenda paarisuhtes kordama. Isegi kui mõistetakse, et see pole õige, ei teata vettpidavaid alternatiive keeruliste olukordade lahendamiseks. Kindlasti ei tohi siin näha aga automaatselt seost, statistiliselt pole sellist seost tõestatud üldiselt rohkem kui 50-60%-il juhtudest.

Alkohol/narkootikumid.
Kuigi alkoholi/narkootikumide tarvitamine assotsieerub sageli vägivallaga, ei saa seda näha vägivalla tekitajana, vaid pigem barjääride mahavõtjana, seega vägivalla vallapäästjana. Mõned vägivallatsejad on väitnud, et nad jõid just sellepärast, et lüüa. Sageli kasutatakse alkoholi vägivalla õigustusena või vabandusena (“ma ju ei teadnud isegi, mida teen”). Seega on selge, et vägivallaaktide puhul pole tegemist pelgalt enesekontrolli kaotamisega. Paljude naiste kinnitusel on mehed lüües väga teadlikud sellest, kus, kuidas ja mil määral nad seda teevad (ilma tunnistajateta, jälgides, et löökidest ei jääks nähtavaid jälgi).

Alkohol ja muu mõnuainete tarvitamine ei ole vägivalla põhjus. Kuid sellegipoolest on alkohol seotud umbes 65-80% vägivallajuhtumitega. Mõlemad probleemid vajavad tõsist tähelepanu. Vägivallatsejad kasutavad sageli narkootikume või alkoholi vabandusena oma tegudele, väites, et süüdi pole nemad, vaid alkohol.

Alkoholismil ja perevägivallal on mitmeid ühiseid jooni, kuid on ka erinevusi.

Sarnasused

• Alkoholism ja koduvägivald ei sõltu rahvuslikest ega sotsiaalmajanduslikest faktoritest ning lähtuvad mitmest põhjusest.
• Nagu vägivallatsejatel, on ka alkohoolikutel kalduvus käituda armukadedalt ja süüdistada oma tegevuses partnerit. Asja juurde kuuluvad eitamine ja probleemi vähendamine.
• Nii vägivallatsejatel kui alkohoolikutel on kalduvus madalale enesehinnangule.
• Nagu perevägivald, on ka alkoholism progresseeruv, muutudes ajapikku järjest tõsisemaks, füüsiliselt laastavamaks ja potentsiaalselt eluohtlikuks.
• Nii perevägivald kui alkoholism on sotsiaalselt häbimärgistatud ja sageli üldsuse poolt vääriti mõistetud.

Erinevused

• Alkoholism on haigus, perevägivald on aga sotsiaalne probleem.
• Kui alkohoolikud võivad olla võrdselt nii mehed kui naised, siis perevägivalla toimepanijad on enamasti mehed ja ohvrid enamasti naised.
• Vägivallatsejaid ei peeta sageli nende käitumise eest vastutavaks; pigem nende vägivalda eitatakse, vähendatakse, vabandatakse välja ning süüdistatakse hoopis ohvrit.
• Perevägivald on kriminaalne akt; joomine on kriminaalne ainult teatud situatsioonides (nt purjus peaga autojuhtimine).
• Alkoholismi kohta on tehtud rohkem avalikku teavitustööd.