15. juuni märgib ülemaailmset eakate väärkohtlemise teadvustamise päeva

Ülemaailmne eakate väärkohtlemise teadvustamise päev[1] sai alguse 2006. aastal ning selle eesmärgiks on juhtida tähelepanu eakate väärkohtlemisele kui sageli varju jäävale sotsiaalsele valukohale. Eriti praeguse koroonakriisi ajal on oluline tähelepanu pöörata eakate vastase vägivalla tõsisele ulatusele.

Eakate vastane vägivald on ohtlik inimõiguste rikkumine. See on ka soospetsiifiline ja mitmekülgne sotsiaalne probleem. Sellegipoolest juhtub seda kahjuks kogu maailmas, igas Euroopa riigis – iga päev, mitte ainult üks, vaid lugematu arv kordi. Eakad võivad sattuda ohtu nii vanadekodudes, hooldekeskustes, haiglates, ametiasutustes kui ka kodus oma pere seltsis.

Eriolukord mõjutab meie eakaid kaaskodanikke tugevamalt kui teisi, sest nad – sõltumata sellest, kui hea või halva tervisega nad ka ei oleks – on koroonaviiruse riskirühm ja seetõttu kõige ulatuslikumalt ja tõsisemalt mõjutatud Covid-19 liikumispiirangutest ja karantiinimeetmetest.

Eakate naiste ja meeste vastu suunatud vägivalla suurenemine

Ehkki usaldusväärseid andmeid saame ainult naiste tugikeskuste ja Ohvriabi kriisitelefoni kaudu, eeldame, et perevägivalla niigi kõrge tase, mis Eestis on igapäevane, kasvas liikumispiirangute kontekstis veelgi. Uuringute ja kogemuste kohaselt on soopõhisest vägivallast enim mõjutatud eakad inimesed, eriti naised.

Näiteks Prantsusmaa raporteeris esimesel eriolukorra kuul üle 30% naiste vastu suunatud lähisuhtevägivalla juhtumite arvu tõusu[2].

Koroonakriisi algusest peale oli näha ka seda, kuidas me ühiskonnas oma eakatesse suhtume. Avalik kommunikatsioon, nii riigi poolt kui meedias justkui lükkas nad klassi „nemad, kelle eest me peame otsustama“, ehk infatiliseeris ilma nende endiga neisse puutuvat turvalisust läbi arutamata. Sotsiaalsed kontaktid piirati tugevalt, nii et lastel ja lähimatel perekonnaliikmetel ei olnud lubatud eakaid sugulasi näha ega külastada. Igasugune füüsiline kontakt oli osaliselt või täielikult “keelatud” nakatumisohu tõttu.

Psühholoogiliselt eriti rängalt ja valusalt mõjusid taolised piirangud üksi elavatele eakatele või hooldust vajavatele inimestele, kes pidid üksi, perest eraldatuna, olema haiged või üksi surema. Eakatel on sunnitud eraldatuse ja piirangute tõttu olnud vähe võimalusi kaebuste esitamiseks või abi saamiseks.

Eesti eakad on koroonaviiruse ja sellega kaasnenud piirangute suhtes olnud mõistlikud, toetudes varasematele kogemustele, kuid eestlasel ei ole kombeks ka kurta. Hästi läks neil, kel oli tehnoloogiliste lahenduste abil võimalik pereliikmetega sidet pidada ja üksteise eluga kursis olla.

Samas ei ole teada, kui suur hulk eakaid oli sunnitud jääma kinniste uste taha vägivaldse pereliikmega. Teadmine, et neid olukordi on, muutis meid murelikuks. Kohe märtsi keskel hakkasime sel teemal partneritega arutama ning oleme rõõmsad, et Ohvriabi oli operatiivne ja tegi teavituskampaania kogukonnaliikmetele. Et need märkaksid oma lähedal elavaid, tunneksid huvi käekäigu üle ning kahtluse korral kontakteeruksid Ohvriabi kriisitelefoniga ning küsiksid nõu. Meie palve ongi – väga oluline roll oma kaaslaste märkamisel on kogukonnal. Märkame inimesi meie ümber, tunneme huvi ja sekkume, kui on tunne, et midagi on valesti – selle alla kuulub ka potentsiaalsest abivajajast teavitamine näiteks kohalikule sotsiaaltöötajale. Meie kõigi ülesanne on olla hooliv.

Mis on MARVOW?

Kaheaastane EL-i projekt “MARVOW” tegeleb naistevastase soolise vägivalla probleemiga ja töötab välja esimese võimalike ohvritega kokku puutuvaid riigi, KOV organisatsioone ja vabaühendusi ühendava koostöö mudeli eakate vägivallaohvrite ja vägivallatsejate jaoks. Projekti meeskond koosneb kuuest partnerist neljas Euroopa riigis: Austrias, Eestis, Kreekas ja Saksamaal. Idee on analüüsida juhtumeid ja töötada välja uuenduslikke tööviise, järgides vajaduspõhist aitamist ja kaasates kõiki juhtumisse puutuvaid sidusrühmi. Eesmärk on luua erinevatest organisatsioonidest koosnev koostöövõrgustik, mis tegeleb konkreetselt vanemate naiste vastu suunatud vägivalla juhtumitega. Koostööd teevad sotsiaaltöötajad, tervishoiuteenuse osutajad, politsei ja ohvriabi spetsialistid ning naiste tugikeskused. Osalejatele pakutakse spetsiaalset koolitust, neil on võimalus jagada töös ette tulnud kogemusi ja töötavad juhtumites tekkivatele probleemidele välja ühiseid lahendusi. Eestis rakendatakse MARVOW projekti Tartus ja Narvas. Esimesed kohtumised toimusid veebruaris, kuid järgnema pidanud projekti tegevused tuli Covid-19 pandeemia tõttu edasi lükata. Sügisel jätkame koolitustega ning koostöö võrgustike loomise ja arendamisega. Kokkuvõttes pakub MARVOW praktilisi meetodeid ja lahendusi vägivallaohvrite toetamiseks ja kaitsmiseks, võttes eriti arvesse eakate vastu suunatud vägivalla soolist mõõdet, et täita selles valdkonnas teadaolevaid lünki ja parandada eakate heaolu.

Projekti koordinaator Eestis on MTÜ Naiste Tugi- ja Teabekeskus. Lisainfo MARVOW projekti kohta on leitav aadressil www.marvow.eu ja Facebookis www.facebook.com/marvow.eu.project.

[1] https://www.un.org/en/observances/elder-abuse-awareness-day/

[2] https://www.euronews.com/2020/03/28/domestic-violence-cases-jump-30-during-lockdown-in-france