Vägivald ja lapsed

Lapsed õpivad vägivaldset käitumist väga erineval viisil. Nad võivad kogeda vägivalda koolis, tänaval ja kodus. Nad võivad näha vägivalda filmides, raamatutes, televisioonis või oma sõprade elus. Vägivald õpetab lastele, et:
• need, kes armastavad, ka peksavad,
• teiste pereliikmete löömine on moraalselt aktsepteeritav,
• vägivald on lubatud, kui muud lahendused ei toimi,
• lähisuhetes tuleb olla pidevalt valvel, oodata ohuolukorra vallandumist.

Lastele, kes on pealt näinud, kuidas üks vanematest lööb teist, on juhtunu tõsine hingeline trauma, olenemata sellest, kas füüsiline oht ähvardab ka neid endid, kas nad kuulevad toimuvat teisest ruumist või näevad löökide tagajärgi.

Kuidas sellised lapsed ennast tunnevad?
NÄIDE. Kalev on 13-aastane. Ta on kogu elu elanud koos ema ja isaga. Ta armastab oma vanemaid, kuid tunneb viha oma isa vastu, sest too lööb ema, ning ta on vihane ka ema peale, et too laseb seda endaga toimuda ega kaitse ennast. Viimastel aastatel on Kalev hakanud olukorda sekkuma, olles tõotanud, et viib asja nii kaugele, et isa ei löö ema enam kunagi.

Vägivald kutsub lastes esile selliseid tundeid nagu segadus, hülgamishirm, abitus, enesekindluse puudumine, üksildus, depressioon, süütunne, et nad ei suuda olukorda muuta, viha ohvri vastu, kuna too ei kaitse ennast, usalduse kaotamine täiskasvanute suhtes, pidev turvatunde defitsiit, mis võib jätta jäljed kogu eluks.

Vägivaldses suhtes elavad naised on sageli võimetud kaitsma oma lapsi vägivallatseja eest, kes võib ohustada nende füüsilist julgeolekut, et saavutada naise üle kontrolli. Vägivald põhjustab ema eemaldumise lastest nii füüsilises kui psüühilises mõttes. Paraku otsustavad emad jätkata vägivaldset suhet sageli just põhjendusega, et siis on lastel olemas mõlemad vanemad.

Vägivaldsetes peredes kasvavad lapsed kogevad sageli väga tugevat stressi. Turvalisust tagavad funktsioonid sellises pereelus puuduvad, laps tunneb end ebakindlalt, kuna mõlemad vanemad on liialt hõivatud iseenda stressiseisunditega, et pöörata tähelepanu lapsele. Vanemad ei aita lapsel mõista toimuvaid traumeerivaid sündmusi, põhjuseks soov toimuvat eitada, mitte tunnistada pereelu probleeme. Seda, miks saabub politsei, miks ema saab vigastada ja viiakse haiglasse, miks põgenetakse keset ööd varjupaika ja miks jälle tagasi tullakse, lapsele tihti ei selgitata. Kui laps võtab endale ka kohustuse kaitsta ühte vanemat teise eest või püüab neid tüli ajal lahutada, suurendab tema stressikoormat veelgi.

Kuidas sellised lapsed käituvad?
NÄIDE. Karin on nelja-aastane. Tal on lasteaias keskendumisraskusi ja ta lööb sageli teisi oma rühma lapsi.

Iga laps reageerib vägivalla pealtnägemisele erinevalt, sõltuvalt tema temperamendist, toimetulekuoskustest, arengutasemest ja toetussüsteemist. Mõned lapsed reageerivad endassetõmbumisega. Neil võib esineda kõnepeetust ja koordinatsioonihäireid. Ärevustunne võib takistada neid koolis edasijõudmast, nad võivad käituda agressiivselt, neil esineb kontrollimatust, suhtlemisraskusi, raskusi probleemide lahendamisel, löögivalmidust, unehäireid. Mõned lapsed kardavad magama jääda või üldse koju tulla.

Tüdrukud võivad püüda loobuda oma ema eeskuju järgimisest omaenda rollikäitumise arendamisel, kuna nad ei taha üle võtta ohvrirolli. Neile näib, et ema kutsus ise isa vägivaldse käitumise esile. Poisid võivad end samastada isaga, kuna nende enda hirm ja abitus ahvatleb neid samastuma agressori rolliga, kellel on (näiliselt) kontroll olukorra üle. Nad võivad vanemaks saades ka ise kasutada vägivalda oma ema ja hiljem ka teiste naiste vastu. Mõned poisid tunnevad raevuhooge oma isa vastu, ei nõustu talle milleski sarnanema, kuid kannatavad samas ebakindluse all, kuna neil puudub positiivne rollieeskuju.

Mida sellised lapsed õpivad?
NÄIDE. Lapsed joonistasid lasteaias pilte. Üks lastest püüdis aina kasvataja tähelepanu köita, et talle oma pilti näidata. Kui kasvataja lõpuks aega sai pilku pildile heita, nägi ta seal kahte inimest, kes karjusid üksteise peale: “Pea lõuad!”

Nad õpivad, et vägivald ja kuritarvitamine on normaalsed käitumisvormid. Täiskasvanuid ei tohi usaldada. Lubadustesse ei saa uskuda. Vägivaldsetest peredest pärit tüdrukud arvavad sageli, et vägivaldsed on kõik mehed ning peksa saavad kõik naised. Poisid võivad õppida, et meestel on õigus lüüa kõiki naisi. Vägivaldsetest peredest pärit lapsed tunnevad end sageli väärtusetutena ning usuvad, et maailm ongi kuri. Kuna see on ainuke maailm, mida nad tunnevad – nimelt maailm, mida nende arvates kontrollivad nende vanemad – nad loomulikult kalduvad lõpuks uskuma, et see, mida nad näevad oma vanemaid tegemas, ongi õige.

Millised ohud neid varitsevad?

Vägivalda pealt näinud lapsed:
• hakkavad 50% suurema tõenäosusega tarvitama alkoholi ja narkootikume,
• sooritavad 74% suurema tõenäosusega mõne isikuvastase kuriteo,
• üritavad kuus korda sagedamini teha enesetappu,
• kui nad on vanemad kui kuueaastased, võivad nad idealiseerida lööjat ning kaotavad respekti löömise ohvri suhtes,
• võivad teismeliseeas kodust ära joosta ja elada haige hinge välja valimatutes seksuaalsuhetes.

NÄIDE. Elin on 9-aastane. Ta on veendunud, et kui ta oleks parem laps olnud ja koolis paremini õppinud, poleks kodus löömist toimunud.

Laps võib muutuda ülipüüdlikuks, pürgida kogu hingest laitmatuse poole uskudes, et kui ta on piisavalt hea, suudab ta oma vanemate suhet parandada. Niisugused lapsed jõuavad enamasti koolis hästi edasi, mistõttu õpetajad ei tule enamasti selle pealegi, et nad võiksid vajada abi või toetust. Niisuguselt käituvatel lastel võivad tekkida enesetapumõtted või avalduda mõnda muud liiki ennasthävitav käitumine. Suheldes vastassooga võivad teismelised sattuda kergemini ohtlikesse suhetesse, kuna nende enesekaitsemehhanismid pole adekvaatselt välja arenenud. Samuti võib lapsel olla raskusi oma emotsionaalsetele reaktsioonidele objektiivse hinnangu andmisega, neil võib olla probleeme oma viha ja agressiivsuse käsitlemisega (käituvad vägivaldselt või siis ei teki ärritusreaktsiooni ka juhtudel, kus see oleks psühholoogiliselt eelduspärane).

Mida nad peaksid õppima?
Kuigi emale võib tunduda, et ta kaitseb ja säästab oma last, kui ta ei räägi temaga peres toimuvast vägivallatsemisest, on tegelikult vajalik, et lapsed saaksid selgitusi nii palju kui võimalik (sel määral, kui nad on võimelised aru saama). Vägivald perekonnas ei tule sellest, et nemad oleksid midagi valesti teinud. Vägivald on väär ja see tuleb peatada. Vägivalda perekonnas ei tule varjata kui häbiasja. On oluline, et nad õpiksid väljendama oma tundeid ja saavutaksid positiivse enesehinnangu. Mänguteraapia ja ausate selgituste kaudu on võimalik last õpetama mõistma, aga mitte aktsepteerima vägivalda kodus. Laps peab jõudma äratundmiseni, et vägivald on vale ning seda on võimalik peatada.

NÄIDE. Joosep on 15-aastane. Ta vihkab oma isa ja on endale sõna andnud, et ta ei käitu kunagi ühegi naisega nii, nagu tema isa käitub emaga. Hiljuti hakkas ta ühe oma klassi tüdrukuga kohtamas käima. Poiss märkas, et ta muutub aina armukadedamaks, ta ei talu, kui tema sõbratar veedab aega oma teiste sõpradega. Eelmisel nädalal lõi ta tüdrukut.

Kui teismelistel tekivad romantilised suhted, võivad kodus õpitud võimul ja kontrollil, mitte võrdsusel ja respektil põhinevad käitumismudelid kanduda ootustesse, mis neil on oma partneri suhtes. Õigeaegse sekkumisega on võimalik vägivallatsüklit peatada. Sageli aitab psühholoogi konsultatsioon.

Email this to someoneShare on Google+Tweet about this on TwitterShare on Facebook
If you thought this page is useful to your friend, use this form to send.
Friend Email
Enter your message