Kuidas aidata?

Paljud meist teavad ja tunnevad mõnda inimest (pereliiget, sõpra, kolleegi, naabrit), kes on perevägivalla ohver. On üsna tõenäoline, et see inimene tunneb end üksildase ja hirmununa ning vajab abi, kuna ta ei ole alternatiivsetest võimalustest tihti üldse teadlik. Oluline on ära tunda märgid, mis viitavad vägivaldsele lähisuhtele ja olla toeks ning abiks. Sageli on sellele inimesele suureks kergenduseks juba see, kui ta saab oma mure südamelt ära rääkida. Arvesta sellega, et sa võid olla esimene inimene, kellele ta üldse on julgenud oma probleemist rääkida. Siis on ülim, mida sa teha saad, olla hea kuulaja. Püüa mõista, et sinu nõuanded, mis võivad iseenesest väga head olla, võivad esialgu saada hirmunud tagasilükkamise osaliseks. Inimene lihtsalt pole ehk veel muutusteks valmis või on hetkel nii ülekoormatud, et tajub iga lisakoormust oluliste otsuste tegemise kujul talumatuna. Ära sellest heitu. Ära tõmbu tagasi ega muutu kärsituks, vaid anna mõista, et Sa ei taha teda sundida tegema midagi, mida ta ise ei taha.

Avalda oma muret ja hoolimist:
• Ma olen sinu pärast mures.
• Mul on hea meel, et sa rääkisid oma probleemist.
• On selge, et sina ei ole süüdi selles, mis toimub.

Kinnita oma valmidust toetada:
• Mida ma saaksin teha, et sind aidata?
• Mida sa saaksid teha, et tunda end turvalisemalt?
• Kuidas Sa oled seni hakkama saanud?

Uuri abivajaja hetkesituatsiooni ja vajadusi. Kas on olemas ohutu koht, kuhu ta saaks minna? Uurige koos kõiki võimalikke alternatiive (vajadusel anna naiste varjupaiga, psühholoogi vms kontaktandmed). Eesmärgiks on aidata naisel endal leida endas julgust ja jõudu, mitte teda päästa. Lahates küsimust, miks muutub mees oma partneri suhtes vägivaldseks, tuleb vältida olukorda, et naine mõistab seda vääriti kui vabanduste otsimist mehe teguviisile. Tausta uurimisega ei taotleta mehe teo õigustamist, vaid põhjuste ja toimemehhanismide väljaselgitamist. On oluline, et naine suudaks vabaneda ohvri rollist ning õpiks tajuma, et temagi võib otsustada otseselt tema elu mõjutavate asjade üle. Ta peab aru saama, et vägivaldne käitumine ei ole aktsepteeritav mitte ühelgi tingimusel. (“See ei loe, kui sa kõrvetad kasvõi nädal otsa toitu põhja, sa ei ole ikka ära teeninud seda, et sind löödaks.”)

Kuna vägivalla all kannatavad naised tunnevad end kaitsetuna, tajudes oma olukorda lõksuna, millest pole väljapääsu, ei suuda nad sageli näha/uskuda, et nad ise saaksid midagi olukorra muutmiseks ette võtta. Seetõttu võib juhtuda, et nad keelduvad järjekindlalt abipakkumistest või soovitustest midagi muuta. Niisiis võib mõnikord osutuda keeruliseks üldse midagi nende heaks teha. Ära heitu. Igaühel on oma tempo. Eneses selgusele jõudmine võtab vahel aastaid.

NÄIDE. Kui ma kuulsin oma viie-aastast tütart hüüdmas: “Sa ei tohi mu ema lüüa!”, täpselt sama, mida ma ise olin hüüdnud kakskümmend aastat tagasi, kui ma ise olin laps, sain ma aru, et on aeg otsida abi. Kõigepealt oli ohver olnud mu ema, siis mina ja nüüd oli tulemas mu enda tütre kord. Ma ei taha, et keegi kunagi lööks minu tütart. Ma tahan muuta oma elu, et võimaldada talle õnnelikumat elu.

Mida on riskantne teha? – Ka parimate kavatsuste korral juhtub vahel, et sinu abi ei jõua abivajajale kohale, vaid paneb ta hoopis eemale tõmbuma. Seetõttu kirjeldame allpool mõningaid karisid, mis võivad osutuda suhtlemist takistavaks.

AGAR NÕUANDMINE – valmis lahenduste pakkumine teise inimese probleemidele.
• võetakse vaid harva kuulda;
• jätab mulje nõuandja üleolekust;
• võib viia abivajaja masendusse, kuna temalt võetakse vastutus tema enda otsuste ja lahenduste ees.

ANALÜÜSIMINE VÕI TÕLGENDAMINE – inimesele otse väljaütlemine, milles tema probleem tegelikult seisneb, miks ta ennast just niimoodi tunneb ja miks tal on niisugune probleem
• tekitab sageli uue probleemi;
• muudab abivajaja tõrjuvaks;
• jääb sageli abivajaja poolt aktsepteerimata;
• jätab lahtiseks küsimuse, kas su analüüs oli üldse õige.

LOOGIKAL PÕHINEV VEENMINE – loogiliste vastustega küsimuste jada, mille eesmärgiks on juhtida tugevatest emotsionaalsetest reaktsioonidest vallatud inimene mingi lahenduseni;
• sageli ei mõtle abivajaja ratsionaalselt, ei suuda loogikat järgida;
• tekitab tõrjuvat hoiakut, frustratsiooni, vastuhakku.

KRITISEERIMINE. Ära kritiseeri vägivallatsejat, sest see võib panna ohvri automaatselt teda kaitsma.

JUTLUSTAMINE VÕI MORALISEERIMINE – lähtudes nõustaja väärtustesüsteemist öeldakse abivajajale, et see, mida ta teeb, on kas õige või vale. Sageli kasutatakse vormi “Sa peaksid” või “Sa poleks tohtinud”.
• tekitab tõrjuvat hoiakut;
• omaksvõtmise korral tekitab süütunnet;
• tagasilükkamise korral tekitab vastuhakku;

Email this to someoneShare on Google+Tweet about this on TwitterShare on Facebook
If you thought this page is useful to your friend, use this form to send.
Friend Email
Enter your message