Õpitud abitus

Õpitud abitus ja toimetulekuteooria

Oletus, et lähisuhtevägivalda kannatavad naised on aktiivsed olukorraga toimetulijad (survivors) tõstatab põhjapaneva teoreetilise küsimuse. See oletus näib nimelt olevat vastuolus üldlevinud väitega, et lähisuhte­vägivalda kannatavatele naistele on omane õpitud abitus. Vastavalt õpitud abituse teooriale on naistel kalduvus vägivalla jätkudes alla anda; nad on mentaalselt halvatud ja nende varjatud masohhistlikud kalduvused vajavad spetsiaalset teraapiat. Toimetulemishüpotees aga väidab, et naistel on pigem kalduvus otsida abi, kuid on lihtsalt vähe asutusi, mis neid reaalselt aidata saaksid. Naised vajavad selles olukorras kõige enam majanduslikke ressursse ja sotsiaalset toetust, mis võimaldaks neil iseseisvuda ja vägivallatseja juurest lahkuda. Niisiis võiks mõnel juhul pigem rääkida õpitud abitusest abi-instantside puhul. Mõningatel juhtudel vajaksid abi hoopis nemad ise.

Allpool püütakse teoreetilises plaanis süveneda nendesse kahte vastandlikku teooriasse.

Õpitud abitus – tüüpilised tunnused

Lähisuhtevägivalla all kannatavat naist iseloomustatakse tavaliselt kui passiivset ja abitut ohvrit. Loomkatsed on näidanud, et loom muutub allaheitlikuks, kui teda jätkuvalt karistada või lüüa. Sama juhtub naisega. Ta hakkab tundma, et ta kaotab olukorra üle kontrolli. Ükskõik, kuidas ta ka ei käituks, karistus järgneb ikkagi. Lõpuks hakkab ohver süüdistama iseennast. Enesesüüdistus võimaldab teatavas mõttes saavutada kontrollitunde muidu ettearvamatute karistuste ahela üle. Kujuneb loogiline põhjendus: “Kui ma ennast muudan, siis vägivald lõpeb.”

Õpitud abituse ja toimetulija hüpoteesi võrdlus

  • Õpitud abitus

1. Tõsised vägivallajuhtumid tekitavad ohvris abitusetunde. Lapsena kogetud vägivald ja abiinstantside ignorantsus võimendavad abitustunnet. Vägivalda kannatav naine võtab selle tulemusel ohvrirolli sügavalt omaks.

2. Ohvril kujuneb kalduvus madalaks enesehinnanguks, enesesüüdistusteks, süütundeks ja depressiooniks. Ainuke võimalus saavutada kontrollitunnet muidu ettearvamatute sündmuste üle on enesesisendus: “Kui ma muudan oma kombeid, siis ta muutub paremaks.” Kuid vägivallatsemine jätkub sellegipoolest.

3. Lõpuks on ohver mentaalselt halvatud. Ta ei suuda otsida abi ja võib isegi löömiste ajal käituda passiivselt. Kui ta pöördubki mõne abi-instantsi poole, on ta pakutava abi suhtes skeptiline ja kaldub tagasi pöörduma vägivallatseja juurde vaatamata sellele, et tal soovitatakse seda mitte teha ja tal on isegi reaalne võimalus seda mitte teha.

4. Naise peataolek ja otsustusvõimetus pikendavad vägivallaprotsessi ja võivad põhjustada selle intensiivistumise. Mõned vaatlejad väidavad, et sellises käitumises peegelduvad naise varjatud masohhistlikud kalduvused. Naine võib tõepoolest tunda, et ta ongi löömise ära teeninud ja võtta seda kui oma eelduste paratamatut täitumist.

5. Lähisuhtevägivalla all kannatavad naised-ohvrid vajavad eelkõige psühholoogilist nõustamist, et üle saada oma madalast enesehinnangust, depressioonist ja masohhismist. Kognitiivne teraapia, mis on suunatud enesesüüdistuse probleemidele, võib olla ohvri motiveerimisel eriti efektiivne.

  • Toimetulija hüpotees

1. Vägivaldne kohtlemine ajendab pekstud naisi rakendama uusi toimetulekustrateegiaid ja otsima abi. Varem kogetud vägivallatsemine ja abiallikate ebaefektiivsus viib naise selleni, et ta katsetab teisi abi-instantse ja strateegiaid. Selles valguses nähtuna on pekstud naine “ellujääja” ehk toimetulija.

2. Toimetulija võib tunda ärevust ja ebakindlust vägivallatseja juurest lahkumise suhtes. Seetõttu võib ta püüda muuta vägivallatsejat selle asemel, et ise lahkuda.

3. Toimetulija otsib aktiivselt abi erinevatest ametlikest ja mitteametlikest abiallikatest. Tihti võib abi olla küll adekvaatne, kuid ei paku siiski naisele muud alternatiivi kui vägivallatseja juurde tagasipöördumine. Sellegipoolest jätkab naine abiotsimist.

4. Abi-instantside võimetus sekkuda lõplikke lahendusi tooval moel viib selleni, et vägivald jätkub ja suureneb. Abi-instantside ebaadekvaatsus tuleneb teatavast õpitud abitusest, mida harrastavad paljud ühiskondlikud asutused. Abipakkujad tunnevad, et nad on liialt ülekoormatud ja piiratud ressurssidega, et olla efektiivsed; nad ei tunne end motiveerituna aitama sel määral nagu nad võiksid.

5. Vägivalla all kannatavad naised vajavad eelkõige ligipääsu ressurssidele, mis aitaksid neil põgeneda vägivallatseja juurest. Ühiskondlikud teenused peaksid tagama enda pakutud ressurssidele ligipääsetavuse ja pikaajalise asjakohase sekkumise.

Lenore Walker (1979: 49-50) võtab ohvristumise protsessi kokku järgnevalt:

Vaadeldes vägivalla all kannatava naise käitumist õpitud abituse mõiste valguses saab tema ohvristumise protsess palju selgemaks. Korduvad löömised – samuti nagu elektrišokid loomkatsetes – vähendavad naise reageerimisvalmidust. Ta muutub passiivseks. Samuti muutub tema kognitiivne võime tajuda edu. Ta ei usu, et tema reaktsioonid võiksid muuta olukorda talle soodsamas suunas – sõltumata sellest, kas see reaalsuses nii on või ei. Järgmise sammuna üldistatakse abitustunne ka muudele olukordadele, naine ei usu, et ta saaks üldse midagi oma elus muuta, ammugi siis konkreetset vägivallasituatsiooni. Ta väidab, et ükskõik, mida ta ka ei teeks, olukorra muutmine pole tema võimuses. Ta ei suuda mõelda alternatiividest. Ta leiab: “Olen võimetu ja liiga rumal selleks, et õppida asju muutma”. Lõpuks lööb vankuma tema võime tunda emotsionaalset heaolu. Ta muutub vastuvõtlikuks depressioonile ja ärevusele.

Seetõttu näivad lähisuhtevägivalla all kannatavad naised vajavat spetsiaalset nõustamist, et saada ravi oma väärastunud vaimsele seisundile. Mitmetes kliinilistes uurimustes soovitatakse sellistele naistel madala enesehinnangu ja lõhestunud identiteedi, ebaadekvaatsuse, isoleeritustunde ja ärevuse vastast ravi. Feministlikud kriitikud seevastu on ägedalt eitanud väidet, nagu kutsuksid lähisuhtevägivalda kannatavad naised ise esile või soodustaksid vägivallajuhtumeid või vajaksid üleüldse psühholoogilist nõustamist (Schechter 1982).

Tõendavad eksperimendid

Üldkehtivad arusaamad õpitud abitusest põhinevad arvukatel laboratoorsetel uuringutel, mille viis läbi Martin Seligman Pennsylvanias 1960. aastate lõpus. Seligman tegi katseid koertega, mis tänapäeval tõenäoliselt põhjustaksid loomakaitseorganisatsioonide aktivistide ägeda protesti. Elektrišokil põhinevate katsete tulemusel ei põgenenud loomad oma puuridest enam isegi siis, kui uksed olid avatud ja neil oli selleks võimalus. On isegi tõendeid, et niisugune õpitud abitus võib halvata ohvri selle määrani, et tagajärjeks on surm.

Levinud arvamused vägivalla all kannatavate naiste kohta

Seega pole üllatav, et õpitud abitus on saanud perevägivalla-alaste uurimuste korraliseks koostisosaks. Selliste teooriate järgi on vägivaldses suhtes elavale naisele tüüpiliselt omane vägivalla aktsepteerimine jätkuvate vägivallaaktide tagajärjel. Reaktsiooni puudumine ühiskondlikul tasandil ja naise süüdistamine vägivallale kaasa-­aitamises ainult süvendavad abitust.

Lisaks sellele on uurimustes väidetud, et õpitud abitus võib pärineda lapsepõlve vägivallakogemustest. Vägivalla kogemine lapsepõlves võib luua eelduse vägivaldse kooselumudeli omaksvõtmiseks täiskasvanuna. Naine võib kasvada üles teadmisega, et vägivald on normaalne või tunda niisugust häbi ja tõrjutust, et ta ootab ja aktsepteeribki elult vaid halvimat. Samas võib seose nägemine lapse- ja täiskasvanuea vägivallakogemuse vahel olla ekslik ja mittetõestatav – arvesse võttes asjaolu, kuivõrd tavaline on siiski vägivalla esinemine meie kodudes. Tõenäoliselt on vägivaldse käitumise ülevõtmisele altimad vägivallatsejad, mitte ohvrid.

Teine levinud seletus selle kohta, mida interpreteeritakse õpitud abitusena, on ajupesu, mida naine kogeb vägivaldses suhtes täiskasvanuna. Vägivallatseja manipuleerivat ja kontrollivat käitumist naise suhtes on võrreldud taktikatega, mida kasutatakse ajupesul vanglates. On juhtusid, kui ohver murdub psühholoogiliselt selle määrani, et ta kaotab igasuguse autonoomsuse ja tuleb vastu kõikidele piinaja soovidele.

Psühholoogid Donald Dutton ja Susan Painter on rakendanud vägivalla all kannatavate naiste analüüsimisel “traumaatilise sõltuvuse” teooriat. Nad juhivad tähelepanu sellele, et vägivallajuhtumid kurnavad naise emotsionaalses ja füüsilises mõttes ära ning tekitavad temas vajaduse inimliku toetuse ja hoolitsuse järele. Seetõttu on väga tõenäoline, et naine võtab pärast vägivallaakti vastu vägivallatseja vabandused ja lähenemiskatsed. Sellises haavatavas seisundis võib naine vägivallatsejale kaasa tunda ja end vägivallatsejaga identifitseerida, nagu see juhtub vahel ka kontsentratsioonilaagrite vangidega, kes tunnetavad emotsionaalset sidet vangivalvuritega. Trauma teeb naise vastuvõtlikuks teatud masohhistlikele käitumismustritele.

Abitus kui masohhism

Kuigi algselt ei taotletud õpitud abituse mõiste kasutamisel vägivalda kannatavate naiste kohta selle seostamist masohhistliku käitumisega, on seda hiljem mitmel korral üritatud. Mitmed arstid on näinud naise otsuses mitte lahkuda vägivaldsest suhtest tõendit selle kohta, nagu ta soovikski saada vägivaldselt koheldud. Need “eksperdid” väidavad, et ohvrid lihtsalt tunnevad, et nad ei väärigi paremat kohtlemist, ning ei jäta enne, kui nende minapilt saab kinnitust.

Natalie Shainess väidab oma psühhoanalüütilises teoses, et õpitud abitus on tegelikkuses vaid alternatiivne vaste sõnale masohhism.

“Masohhistlikud naised TEEVAD tõepoolest asju, mis muudavad nad ülemäära haavatavaks. Nad TEEVAD asju, mis signaliseerivad ebaadekvaatsust, abitust ja hirmu ning võivad ohtlikus situatsioonis muuta naise ülemäära kaitsetuks. Seda salates ei aita me ühtegi naist. Mõiste “masohhism” on olnud kasutusel juba nii kaua – seda nii üldises kui professionaalses mõttes -, et minu arvates on püüe seda olematuks kujutleda kasutu.”

Shainessi arvates on masohhism siiski õpitud arengu käigus ja kultuuriliselt, seega mitte kaasasündinud, nagu oletasid freudistid. Masohhismist on järelikult võimalik vabaneda, treenides kindlakäelisemat ja otsustuskindlamat käitumist inimsuhetes. Selliste raamatute, nagu “Naised, kes armastavad liiga palju” populaarsus näib kinnitavat oletust, et naised teevad end ise haavatavaks ja sõltuvaks ning saavad oma probleemist vabaneda lihtsalt õppides kindlakäelisemat käitumist.

Selle asemel, et küsida, kas vägivalda taluvad naised on masohhistid, võiksime küsida: “Miks pääsevad nii paljud naiste suhtes vägivalda tarvitavad mehed nii kergelt?” Kui mees ründab väljaspool kodu teist meest, küsitakse, miks ta küll seda tegi. Oletatakse, et midagi on valesti temaga, mitte ohvriga, ning just selle aspektiga tuleks tegeleda. Kui aga mees ründab naist, küsitakse pigem esmajoones, miks polnud ohvril piisavalt aru peas, et vägivalda vältida.

Abituse teooria uued sõnastused

Õpitud abituse teooriat on hiljem tõsiselt kritiseeritud ja täiendatud. Intervjuud lähivägivalla all kannatavate naistega näitavad, et naistel on kalduvus pärast esimest intsidenti süüdistada ennast. Selle tulemusel võivad nad püüda muuta oma käitumist, et olla vägivallatsejale meele järgi ja vältida vägivallaaktide kordumist. Enamasti vägivald kordub ja intensiivistub vaatamata naise püüetele täita vägivallatseja nõudmisi ja soove. Seetõttu hakkab naine järjest enam süüdistama vägivallatsejat (=otsima põhjust temas) ning püüab leida meetodeid tema muutmiseks. Kui sellestki pole kasu, otsivad naised radikaalsemat sekkumist ja vahendeid enda turvalisuse tagamiseks.

Oletatakse, et niisugune initsiatiiv on siiski limiteeritud. Pärast korduvaid ebaõnnestunud katseid vägivalla ilmnemist kontrollida, võivad mõnedki naised alla anda ja loobuda abiotsimisest. Selline loobumine, mis järgneb aktiivse abiotsimise faasile, erineb sellest, mida tavaliselt mõistetakse õpitud abitusena koos sellega kaasneva ajupesuga.

Teise uurimuse järgi, mis tehti suhteliselt väikese hulga varjupaigaklientide põhjal, kogevad naised teatavat enesekaotust; näiteks märkisid nad, et tunnevad end nagu zombid, robotid või lihtsalt täiesti tuimana. Samuti hakkab järkjärgult taanduma nende “vaatlev mina”, mis väljendub selles, et nad seavad kahtluse alla oma oskuse analüüsida sündmusi. Samas teevad naised jätkuvalt järeldusi oma suhte kohta ja selle kohta, kuidas vägivallatseja olukorda näeb. Mõnikord otsivad nad oma käitumisega nendele järeldustele kinnitust ja vastureaktsiooni.

Abiotsimiste muster

  • Esimesed vägivallajuhtumid

Naine süüdistab vägivalla puhkemises iseennast. See tuleneb osalt rolliootustest, mille järgi ta tunneb endal kohustust olla abielu hoidja. Seetõttu püüab naine muuta enda käitumist ja olla vägivallatsejale meele järgi. Naine võib üritada leida nõu ja abi mitteametlikest allikatest (perekond ja sõbrad). Kui tal ei õnnestu saada piisavalt toetust ja nõu, võib ta hakata kahtlema iseenda otsuste tegemise ja hinnangute andmise võimes.

  • Jätkuvad vägivallajuhtumid

Vägivalla all kannatav naine hakkab aru saama, et tegemist on millegi muuga kui pelgalt vägivallatsejale mitte meele järgi olemisega. Seetõttu hakkab ta süüd otsima vägivallatsejas ja püüab teda muuta. Võib juhtuda, et ta helistab politseisse või võtab ühendust mõne naiste varjupaigaga. Tema püüded ebaõnnestuvad ja vägivald süveneb. Samas tema järeldused vägivalla mustrite osas kinnistuvad.

  • Vägivalla süvenemine

Vahel jõuab naine äratundmisele, et vägivallatseja üsna tõenäoliselt ei kavatsegi end muuta. Ta otsib võimalusi tõsisemaks sekkumiseks, otsides õigusabi ja võimalusi mehest lahku kolimiseks. Kui need katsed ebaõnnestuvad, võib naine jätkata elu vägivaldses suhtes ja püüda toimuvast nii hästi kui võimalik üle olla. Kui naine saab vajalikku toetust, on lootust, et ta hakkab end nägema “toimetulijana” (survivor) ja jätkab pikka abiotsimise protsessi, mis on vajalik selleks, et ta oleks võimeline alustama turvalist omaette elu.

Lähemale toimetulekuteooriale

  • Toimetulija-hüpotees

Alternatiivne definitsioon vägivalla all kannatavate naiste kohta väidab, et nad pole mitte abitud ohvrid, vaid aktiivsed toimetulijad. Nagu ülal näidatud, ei jää naised vägivaldsesse suhtesse mitte passiivsuse tõttu, vaid sellepärast, et nad on püüdnud põgeneda, kuid tulemusteta. Niisiis õpitud abituse hüpoteesiga vastanduva hüpoteesi järgi otsivad naised vägivalla sagenedes ka sagedamini abi, mitte ei lakka seda tegemast.

Mida enam jõuab naine äratundmisele, et tema ja tema lapsed on ohus, seda enam otsib ta nõu ja abi, püüdes tagada endale ja oma lastele turvalisust ja seega ka toimetulekut. Naise püüd toime tulla ületab isegi suurimad ohud, depressiooni ja süütunde ning majanduslikud piirangud. Suur osa uurimusi näitab, et naised loobuvad lahkumast peamiselt sellepärast, et nad tõesti ei saa lahkuda. Neil kas puudub turvaline koht, kuhu minna, puudub majanduslik kindlustatus või siis kardavad nad kättemaksu.

Mõningad õpitud abituse sümptomid võivad olla hoopis ajutised traumaatilise šoki väljendused. Paljud naised, kes jõuavad varjupaikadesse, on saanud füüsilisi vigastusi, mis on võrreldavad näiteks autoõnnetuses saadutega. See, mis näib füüsilise apaatiana või depressioonina, võib pigem olla osa nii kehalise kui vaimse tasandi taastumisprotsessist. Sellised naised tihti ei vajagi psühhoteraapiat, vaid pigem aega ja ruumi toibumiseks.

Samas võivad depressiivsus ja süütunne olla ka lahkuminekuhirmu väljendus, mis on täiesti normaalne nähtus. Naisi tabab sageli tõsine ebakindlus isegi siis, kui nad ainult ajutiselt lahkuvad vägivallatseja juurest. Nad kardavad mehe kättemaksu, laste hooldusõiguse, kodu ja majandusliku toetuse kaotamist. Teadmatus iseseisva elu ees võib olla sama hirmutav kui tagasipöördumine vägivaldse partneri juurde. Tihti võib tagasipöördumine partneri juurde näida kahest halvast parem. Sellisel juhul on vähemalt õrn lootus, et vägivallatseja muutub, kuna teised muudatused (nt hea töökoha, soodsa korteri leidmine) näivad vähemtõenäolised.

Allikas: organisatsiooni Support Network for Battered Women (California) koolitusmaterjalid.

Email this to someoneShare on Google+Tweet about this on TwitterShare on Facebook
If you thought this page is useful to your friend, use this form to send.
Friend Email
Enter your message