“Miks ta ei lahku” – kaheksa selgitavat sammu

Crystal Sanchez – naine, hingetohter, tervendaja, kohvisõber, lähisuhtevägivalla edukas ellujääja ja teiste ellujääjate abistaja.

Lähisuhtevägivalla ohvritelt küsitakse alati: „Miks sa lihtsalt ära ei lähe/läinud?“. Mõnikord ei mõista seda ohvrid isegi.

Ma olen seda küsimust väga palju kordi kuulnud. Kuigi on palju põhjuseid, millega vägivaldsesse suhtesse jäämist põhjendatakse, leidub sellele teaduslik seletus. Ma selgitan ajuloputuse tsüklit psühholoog Robert Jay Liftoni uuringu põhjal, kuid lähisuhtevägivalla näitel.

Eelmisel aastal otsustasin oma lugu avalikult jagada, olles seda aastaid peaaegu kõigi tuttavate eest varjanud. Hiljuti, pärast seda, kui olin ajuloputuse kohta uurimistööd teinud, lugesin enda kirjutatud lugu uuesti. Ma olin šokeeritud. Iga kogemus, mida kirjeldanud olin, vastas samm-sammult ajuloputuse tsüklile. Veel šokeerivam on aga see, et mu ahistaja oli ainult 15-aastane.

Ma ei ole psühholoog, ma räägin oma aastatepikkuse kogemuse ning lähisuhtevägivalda kannatanud naistelt saadud info põhjal. Kui kellegi ainus eesmärk on sinu lojaalsuse säilitamine, teeb ta selle saavutamiseks peaaegu kõike.

Ajuloputuse protsess näeb välja selline:

I etapp – isiksuse murdmine

  1. samm – identiteedi ründamine

Kui keegi püüab teist kontrollida, alustab ta inimese isiksuse, tema identiteedi ründamisega. Ta hakkab välja ütlema asju, mis panevad ohvri iseendas kahtlema.

„Sa oled lits.“

„Sa oled väärtusetu.“

„Sa ei ole hea ema.“

„Sa oled kole, keegi ei taha sind.“

Rünnakud korduvad järjepidevalt päevi, nädalad, vahel isegi aastaid. Selle tulemusena satub ohver segadusse ning hakkab kahtlema kõiges, millesse eelnevalt uskus. Lõpuks hakkab ta tema kohta välja öeldud tõekspidamisi omaks võtma.

Ajuloputuse eesmärk on vana identiteedi hävitamine ning selle asendamine uuega. Sellisega, mis ühtib manipulaatori uskumuste, väärtushinnangute ja ideedega. Rünnaku mõju identiteedile võib kesta veel väga kaua pärast seda, kui ohver on vägivaldsest situatsioonist väljunud.

  1. samm – süütunde tekitamine

Süütunde tekitamine on väga tõhus mõistuse kontrollimise taktika, mille saavutamiseks on erinevaid viise. Vägivallatseja kritiseerib ohvrit igal põhjusel, väikesel või suurel, vahel ka põhjuseta.

„See on sinu süü.“

„Sina panid mind nii käituma.“

Vägivallatseja paisutab väikesed vead hiiglaslikeks. Ta nihutab vastutuse oma käitumise eest ohvrile või õigustab oma käitumist, süüdistades ohvrit.

„Kui sa ei oleks mulle vastu hakanud, ei oleks ma sind löönud.“

Vägivallatseja tekitab ohvris süütunde, kui ohver temaga ei nõustu või kui ta ei vasta vägivallatseja ülikõrgetele ootustele.

Vägivallatseja võib süüdistada oma tegudes ohvrit, pannes ta uskuma, et vääris sellist kohtlemist või tekitas selle oma käitumisega. Identiteedi ründamise tulemusena paneb korduv kriitika ohvri arvama, et karistused ja väärkohtlemine on põhjendatud.

Pideval sisendamisel võib süütundest kiirelt saada häbi. Süü, alandus ja häbi hävitavad enesekindlust ja -hinnangut. Ohver hakkab tundma, et on kõiges süüdi ning kõik, mida teeb või ütleb, on vale. Kui häbitunne võimust võtab, ei tunne ohver end süüdi mitte ainult asjade pärast, mida teinud on, vaid hakkab arvama, et ta on halb inimene.

  1. samm – enesepetmine

Kui süü- ja häbitunne ohvri üle võimust võtavad, hakkab ta oma vajadusi tagaplaanile asetama ning teeb kahjulikke valikuid. Ohvrit mõjutatakse katkestama suhtlust sõprade ja pereliikmetega, kes jagavad samu uskumusi ja käitumismustreid. Sellest saab alguse isolatsioon. Vägivallatseja usub, et ohvri sõbrad ja perekond ohustavad nende suhet ning süüdistab suhteprobleemides lähedasi. Ohvri loobumine oma uskumustest ning ustavate inimeste reetmine võimendab veelgi süü- ja häbitunnet, mis aitab kaasa isiksusetaju hävingule. Mida isoleeritumaks ohver muutub, seda sõltuvam on ta vägivallatsejast.

  1. samm – murdepunkt

Selles punktis ei tunne ohver enam iseend ära. Ta ei tea enam, kes ta on. Tema seos reaalsusega võib olla kadunud. Ohvrit mõjutatakse psühholoogiliselt, et teda üle piiri viia. Psühholoogilise mõjutamise eesmärk on ohvri reaalsus „üle kirjutada“.

„Sa oled hull – sellist asja ei ole juhtunud.“

„Sa mõtled selle välja, see kõik on su peas.“

„Sa oled paranoiline.“

Ohver on psühholoogilise mõjutamise ja reaalsuse moonutamise tulemusel segadusse viidud. Ta kahtleb endast pidevalt, mõtleb, et on hulluks läinud ning/või tunneb end depressiivselt, ärevalt ja traumeeritult. Ohver võib kogeda ka muid negatiivseid emotsionaalseid ja füüsilisi sümptomeid, näiteks unetust ja paranoiat.

Mõned inimesed võivad kutsuda seda „närvivapustuseks“. Närvivapustus on punkt, milleni viib pikka aega kestnud väga tugev ärevus. Ülekaalukas ärevus, depressioon ja stress tekitavad lootusetuse, abituse ja täieliku kurnatuse tunde. Ohvri mõtlemis- ja arutlemisoskus on selles faasis tõsiselt kahjustatud ning ta kaotab ajutiselt võime normaalset argielu elada.

 II etapp – pääsemisvõimalus

  1. samm – leebumine ja võimalus

Just siis, kui ohver ei suuda enamat välja kannatata, hakkab vägivallatseja leebuma. Ta teeb psühholoogilise ahistamise ajal väikesi heategusid ja tekitab sellega ohvris sügava tänutunde, mis on palju suurem teo väärtusest.

Kuna ohvri taju on niivõrd moondunud, tekitavad väikesed heateod temas kergendus- ja imetlustunde. Neid esineb aga nii harva, et kui heategu aset leiab, hindab ohver seda ülemäära kõrgelt. Tegemist võib olla millegi nii väiksega nagu klaasitäie vee pakkumine, kallistus, kompliment. See võib tekitada alusetut lootust. Ohvril tekib vastutus teha asju paremini, pingutada rohkem, lootes, et heateod muutuvad sagedasemaks.

Ettearvamatud reaktsioonid mõjuvad kahjulikult vaimsele heaolule, enesekindlusele ja –hinnangule. Vägivallatseja võib ühel päeval reageerida äärmuslikult, teisel päeval aga hoopis vastupidiselt. Ettearvamatus põhjustab väga palju stressi ja ärevust.

  1. samm – soov end süüdi tunnistada

Ohver on ahistamise ja manipulatsiooni vahel aset leidvate heategude eest nii tänulik, et hakkab kriitikaga nõustuma. Esimest korda ajupesu protsessi ajal seisab ohver silmitsi täieliku kontrastiga karmi kriitika ja ahistamise ning leebusest tingitud kergendustunde vahel.

Ohver süüvib endasse ning püüab leida kurjust, et see oma olemusest täielikult eemaldada. See viib uue identiteedi tekkeni. Ohver hakkab omandama uskumusi ja väärtusi, mida vägivallatseja temasse sisendanud on. Ohver on valmis ütlema ükskõik mida, et vägivallatsejat leebuma panna.

  1. samm – süü suunamine

Ohver ei tea, mida valesti teinud on, ta teab vaid, et tal ei ole õigus. Ta hakkab tundma end süüdi oma olemuse ja uskumuste pärast. Selle tulemusel tekib n-ö puhas leht, mida vägivallatseja oma tahtmise järgi kujundab. Ohver hakkab uskuma, et kõigi probleemide põhjuseks on tema uskumuste süsteem. Mida rohkem ohver vägivallatseja mõttemaailma omaks võtab, seda enam tunneb ta häbi selle pärast, kes ta enne oli. Ohvri vana mõttemaailm asendub uuega. 

  1. samm – süü avaldamine – ootuspärane häbistamine 

Sellesse faasi jõudnuna on ohver hakanud uskuma, et mitte tema ise, vaid tema uskumuste süsteem on vale, ning et sellest pääseda, tuleb oma uskumused täielikult ümber muuta. Ohver mõistab oma vana uskumuste süsteemi koos sellega seonduvate inimestega hukka ning tunnistab end süüdi varasemate uskumustega seotud tegudes. Pärast täielikku ülestunnistust hülgab ta oma endise identiteedi. Mille asemele pakub vägivallatseja välja uue.

Antud taktika on väga sarnane sellega, mida kasutatakse sõjavangide ja sekti liikmete puhul. Lähisuhtevägivalla olukorras saab ajupesu protsessist tsükkel, mille sammud hakkavad korduma. Kohe, kui vägivallatseja tunneb, et ohver ta kontrolli alt välja libiseb, ründab ta ohvri identiteeti uuesti. Protsess algab otsast peale. Vägivallatseja uskumused jäävad ohvriga veel väga kauaks pärast seda, kui vägivaldsest suhtest on väljutud. Uus uskumuste süsteem on juurdunud nii sügavale, et selle muutmiseks võib kuluda aastaid.

Lootus ei ole kadunud. Vägivald saab edasi kesta vaid siis, kui sellest vaikitakse. Kui sa paraned vägivaldsest suhtest, on kõige olulisem iseendale andestada. Kui sa oled sellises olukorras, palun otsi abi. Äärmiselt efektiivne viis, kuidas süü ja häbi võimu alt välja saada, on sellest rääkima hakata. Ära hoia tundeid endas. Sa suudad häbist võitu saada.

 

Kui sa oled vägivaldses suhtes…

Helista üleriigilisele tugitelefonile 1492 või kohalikule naiste tugikeskusele.

Tõlkinud Kata Pedamäe. Originaalartikkel siin.

 

Email this to someoneShare on Google+Tweet about this on TwitterShare on Facebook
If you thought this page is useful to your friend, use this form to send.
Friend Email
Enter your message