Miks paljud vägistamisohvid ei hakka vastu ega hüüa appi

Autor: James W. Hopper (inglise keelest tõlkinud Kata Pedamäe)

Filosoofiadoktor James W. Hopper on sõltumatu konsultant ja osalise tööajaga psühholoogiaõppejõud Harvardi Meditsiinikooli psühhiaatriaosakonnas. Ta on juhtinud trauma neurobioloogia alast teadustööd ning koolitab sel teemal uurijaid, prokuröre, kohtunikke ning kõrgharidusega spetsialiste. Alljärgnevalt selgitab ta, miks inimesed ei reageeri rünnakule alati nii, nagu võiks oodata.

Seksuaalse  rünnaku ajal domineerib aju hirmukeskus. Prefrontaalkorteks võib olla tõsiselt halvatud, mistõttu on alles vaid refleksid ja harjumused.

Ajalehe Washington Post hiljutises seerias kolledžites toimunud seksuaalse väärkohtlemise juhtumite kohta kirjeldasid paljud ohvrid, kuidas nad rünnaku ajal reageerisid ning kuidas mitte. Teine, sel kuul ajakirjas Harvard Review of Psychiatry ilmunud artikkel näitab, et mõned reaktsioonid on inimajju programmeeritud evolutsiooni käigus.

[Üks viiendik naisi väidab, et on kolledžis õppimise ajal saanud soovimatuid seksuaalseid kogemusi. ]

[Naised kirjeldavad traumeerivaid kogemusi.]

Seksuaalse rünnaku ohvrite aruanded  ja trauma neurobioloogia ühendamine võib mängida olulist rolli ohvrite paranemise toetamisel ning tegevustes, mis reguleerivad vastutust  ja õiglust.

Näiteks tardumine on ajul põhinev reaktsioon märkamaks ohtu, eriti kiskja rünnakut. Kujutage ette auto valgusvihku sattunud kitse.

Nagu ütles üks naine ajalehele Washington Post: “Ma ei öelnud ei, aga ma ei teadnud ka, mida muuda teha. Ma justkui tardusin.”

Tardumine toimub, kui amügdaloidkeha – aju hirmukeskuse ülioluline osa – avastab rünnaku ning edastab ajutüvele signaali liikumise pärssimiseks. See juhtub silmapilkselt, automaatselt ning tahtlikule kontrollile allumatult.

See on aju vastus, mis organismi kiiresti rünnakute ja põgenemisteede suhtes valveolekusse rakendab.  Silmad lähevad pärani ja pupillid laienevad. Kuulmine muutub teravamaks. Keha on valmis võitlema või põgenema. Kuid enamasti ei tehta kumbagi.

Samal ajal tardumisega väljastab hirmukeskus prefrontaalkorteksisse  – aju ossa, mis vastutab ratsionaalse mõtlemise eest, nt võimaldab meenutada, et magasmistoa uks on lahti või et ühiselamu kõrvaltoas on inimesed ning aitab mõista, et see info on kasulik  – annuse stressihormoone. See annus aga kahjustab prefrontaalkorteksit. Seda seetõttu, et hoolimata inimese domineerivast rollis Maal praegu, oleme arenenud saagiks, ohvriks. Kui lõvi või tiiger meie teele satub, on mõtlemisvõime lakkamine surmav.

Tõepoolest, keegi ei mõista asjaolu, et hirm halvab meie prefrontaalkorteksi ja harjumused põhjusega, paremini kui sõjaväelased.

Kui kuulid lendavad ja verd voolab, pead suutma toetuda väga heale olukorraga kohanemise võimele. Seepärast on võitlustreening nii karm ja korduv – et luua harjumus efektiivselt tulistada, võitlusse astuda jms.

Mis saab aga siis, kui sind rünnatakse seksuaalselt ning sul puudub olukorraga kohanemise võime?

Mis siis, kui oled naine ning ainsad harjumused, mille su aju esile toob, on need, mida alati soovimatu seksuaalse kokkupuute puhul kasutanud oled? Näiteks ütled, et pead koju minema või vihjad, et ta tüdruksõber võib asjast teada saada. Need fraasid ühes passiivse käitumisega võivad olla su ainsad reaktsioonid. Seni, kuni on liiga hilja.

Lugematu arv seksuaalse rünnaku ohvreid kirjeldab just selliseid reaktsioone.  Väga tihti küsivad  politseiametnikud, kolledži juhtkond ning isegi pere ja sõbrad: “Miks sa minema ei jooksnud? Miks sa ei karjunud?”

Kõik, kes eeldavad prefrontaalkorteksi toimimist – ka ohvrid, kes juhtunule tagasi vaatavad – peavad nentima, et passiivsed harjumuspärased reaktsioonid võivad olla arusaamatud. Need on täpselt vastupidised sellele, kuidas peaks või oleks pidanud reageerima.

Kui hirmukeskus kontrolli haarab ning prefrontaalkorteks halvatud on, võivad harjumused ja refleksid olla ainsad, millele toetuda saame.

Ja kui hirmukeskus tajub põgenemist võimatuna ning vastuhakku kasutuna, siis hakkavad tööle ekstreemsed ellujäämisrefleksid (mida teadlased nimetavad “loomalikeks kaitserefleksideks”). Need võivad aktiveeruda automaatselt, kui ollakse kiskja haardes ning – nagu pooled vägistamisohvritest kirjeldavad –  kardetakse surma või tõsist vigastust.

Üks selliseid reflekse on keha kangestumine. Tardumise ajal on aju ja keha valmis tegutsemiseks, kuid kangestumine tähendab, et inimene on hirmust halvatud – suutmatu liikuda, rääkida või appi hüüda. Keha jäigastub, käed võivad muutuda tuimaks.

Järgmine refleks on minestamine. Mõtle surnut mängivale opossumile. Et aimu saada, kuidas see välja näeb (ning mõtted sellelelt raskelt teemalt hetkeks mujale viia), võid vaadata YouTube’ist videosid, mille leiad, kasutades otsinguks fraasi “passes out on Slingshot ride.”

Mõned inimesed kirjeldavad, et on rünnaku ajal tundnud end kui kaltsunukud – ründaja tegi nendega seda, mida heaks arvas. Südame löögisadeguse ja vererõhu järsu languse tõttu muutuvad mõned ohvrid jõuetuks ning kaotavad isegi teadvuse. Mõned on väitnud, et tundsid end “uniselt”.

Nii politseiprefektuurides kui kohtus suhtutakse sellesse väitesse tihti ebausuga.  Kui sa end uniselt tundsid, siis kuidas saab tegemist olla vägistamisega?

Üks tavapärasemaid refleksiivseid reaktsioone on dissotsiatsioon: väljalülitumine, ebareaalne tunne, mis aitab eemalduda hirmsate emotsioonide ja tunnete eest, mida selline intiimne rünnak endaga kaasa toob.

Kui ohvrit ei ole teadvusetuks uimastatud või joovastatud, saab aju hirmukeskus lõpuks rünnakust teadlikuks.

Enamik ohvreid tardub, vähemalt korraks.  Mõned võitlevad vastu, edukalt. Mõned reageerivad passiivselt, harjumuspäraselt. Mõned annavad ootamatult alla ning puhkevad nutma. Teised muutuvad halvatuks, jõuetuks, kukuvad kokku või lülituvad reaalsusest välja.

Nad süüdistavad end suutmatuses vastu hakata. Nad tunnevad häbi. (Eriti mehed võivad tunda, et on argpüksid, et ei ole “õiged mehed”.) Nad ei pruugi sellest aga kellelegi rääkida, isegi mitte juurdluse ajal. Ainult mõned, kes selliseid reaktsioone kogenud on, mõistavad, et tegemist on aju vastustega rünnakule ja terrorile.

Kahjuks ei ole paljud uurijad ja prokurörid siiani mõningate või kõikide ajust tulevate vastustega kursis.

[Seksuaalselt ärakasutatud mehed kardavad tihti, et neid ei võeta tõsiselt.]

Mitte ükski neist reaktsioonidest – nii naiste kui meeste hulgas – ei hõlma nõusolekut ega argust.

Mitte ükski neist reaktsioonidest ei väljenda vastupanu, mis on liiga olematu selleks, et teenida ära meie lugupidamine või kaastunne.

Need on vastused, mis on ootuspärased ajult, kus domineerib hirmukeskus (just nagu on ootuspärased ka killustunud ja poolikud mälestused).

Loodan, et ühel päeval mõistavad kõik, kes teavad kedagi, keda on seksuaalselt ära kasutatud (selliseid inimesi leidub meie kõigi tutvusringkonnas, isegi kui me seda ei tea), neid peamisi viise, kuidas aju sellistele rünnakutele reageerib, ning kasutab antud teadmisi paranemise ja õigluse arenguks.

Originaalartikkel ilmunud 23.06.2015 The Washington Post’is

 

Email this to someoneShare on Google+Tweet about this on TwitterShare on Facebook
If you thought this page is useful to your friend, use this form to send.
Friend Email
Enter your message