Liina Kersna: Me ei tohi leppida normaliseeritud vägivallaga

 

Ettepanekud lähisuhtevägivalla ennetamiseks:

·       Koolinoortele on vaja regulaarseid koolitusi, mis õpetavad looma terveid suhteid, lahendama konflikte ja kaitsma end vägivalla eest.

·       Riskigrupis olevad lapsed ja nende vanemad vajavad varakult erilist tähelepanu. Lapsevanemaid on vaja õpetada lapse eripäradega toime tulema ning lapsele on vaja tema vajadustele vastavat koolikeskkonda.

·       Õpetajatele on vaja anda oskused märgata vägivallaohvrit ning teadmisi, kuidas vägivallale reageerida.

·       Kuna vägivalla muster kipub kanduma põlvest põlve, tuleb lastele pakkuda piisavalt psühholoogilist nõustamist, mis aitaks neil sellest mustrist väljuda.

·       Selleks, et ohvrid otsiksid rohkem abi, on vaja teha rohkem teavitustööd nii neile mõeldud teenustest kui ka laiemalt lähisuhtevägivalla kui raske kuriteo mõjudest nii ohvrile kui ka ühiskonnale.

·       Arste tuleb julgustada oma patsientide käest rohkem küsima, kui nad märkavad võimalikke viiteid vägivallale. Erilises riskirühmas on lapseootel naised.

·       Naiste tugikeskused vajavad stabiilset rahastust, sealhulgas rahastust nõustamisteenusele.

 

Me ei tohi leppida normaliseeritud vägivallaga
Liina Kersna (RE)
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige

Kümme aastat tagasi koputas ühele Eesti naiste varjupaiga uksele mees 6-kuuse lapsega. Alkoholipsühhoosis naine oli hammustanud tal peast pool kõrva ja osa sõrmedest. Haiglasse viidi kohe ka kõrvapõletikus laps. Öösel helistati haiglast, et vaja on isa, laps ei lepi ühegi naisega. Täna elab see 11-aastane laps kinnises asutuses, kuna käitub naistega vägivaldselt.

Kuna hinnanguliselt on siiski vaid iga kümnes lähisuhte vägivallajuhtumis kannatanu mees, keskendume täna naistele.

Eesti politsei saab ööpäevas keskmiselt 32 perevägivallaga seotud väljakutset. Tugikeskuste poole pöördus eelmisel aastal kokku 1617 naist 186 lapsega. Elu jooksul kogeb vägivalda iga neljas Eesti naine, oma partneri suhtes on aasta jooksul vägivalda kasutanud iga kümnes mees. Eelmisel aastal mõrvas oma partneri seitse meest. Kas need numbrid panevad mõtlema?

Üle-euroopaline naistevastase vägivalla uuring ütleb, et vaid iga kolmas partneri poolt füüsiliselt kuritarvitatud naisest pöördub politsei või mõne abiorganisatsiooni poole. Kolmandik vägivalla all kannatavatest naistest ei iitsata oma üleelamistest mitte kellelegi. Eriti kidakeelsed on oma partneri poolt seksuaalselt kuritarvitatud naised. Uuringud kinnitavad, et mida suurem on riigis võrdõiguslikkus, seda julgemalt teatatakse ka vägivallast. Maades, kus suhtumine võrdsusesse jätab soovida, jõuab lahisuhtevägivalla ohvritest politseisse vaid 10 protsenti.

Lähisuhtevägivalla löödud haavad on sügavad, traumad kestvad ning mida kauem ohvrid sellest vaikivad, seda sööbivamad. Miks nad ei räägi, miks ei hüüa appi?

Sest pooled meist näitavad näpuga ohvri suunas. 58% Eesti meestest ja 49% naistest arvab, et perevägivalla ohver on ise süüdi. Spetsialistide kinnitusel on vägivaldne käitumine otseselt seotud vägivalda õigustavate hoiakute ja stereotüüpsete soorollidega. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis naistevastast vägivalda uurinud Kadri Soo hinnangul vajab ühiskonnas kujundamist arusaam, et peresisene vägivald on tõsine kuritegu, mille tagajärjed võivad ulatuda järgmisesse põlvkonda. On näiteid, kus vägivaldsed suhted on kordunud läbi viie põlvkonna.

Naistevastase vägivalla levik Euroopas

Viimase aasta jooksul on füüsilist vägivalda kogenud 13 miljonit ehk 7 % Euroopa Liidus elavatest naistest. Elu jooksul on nii Euroopas keskmiselt kui ka Eestis kolmandik täisealistest naistest kogenud  füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda, Soomes 47, Rootsis 46 protsenti. Kõige sagedasemad füüsilise vägivalla vormid on lükkamine ja tõukamine, lahtise käega löömine, kinnihaaramine ning juustest kiskumine.

Psühholoogilist vägivalda on kogenud 43 protsenti Euroopa Liidus elavatest ja 59 protsenti Eestis küsitletud naistest. Siia kuulub alandamine, väljapressimine, kodust lahkumise keelamine, luku taha panemine, hirmutamine ja ähvardamine, aga ka keeld töötada väljaspool kodu, otsustada rahaasjade üle jne.

Mustrid korduvad

35 protsenti Euroopa naistest tunnistab, et nad on lapsepõlves kogenud erinevat liiki vägivalda, 12 protsenti kinnitas seksuaalset väärkohtlemist lapsepõlves.

Eestis on lapsena mistahes vägivalda kogenud pooled küsitletud naistest, meist veidi suurem on see number (53 protsenti) vaid Soomes. ELi keskmisest oluliselt enam on Eesti naisi lapsena tutistatud ja tugevalt rihmaga löödud. 30 protsenti paarissuhtes seksuaalset vägivalda kogenud naistest märkis, et nad kogesid seda ka lapsena.

Greenwichi Ülikooli kriminoloogia keskuse teaduri Darrick Jolliffe uuring kinnitab, et vägivallal on kombeks aastate jooksul muutuda intensiivsemaks. Näiteks 32- aastaselt vägivaldselt käitunud mehed käitusid 46- aastaselt veelgi jõhkramalt.

Vägivalla mõju

Pooled vägivallaohvritest on kaotanud enesekindluse, kannatavad suhteprobleemide ning ärevuse all. Väga levinud on neil unehäired ja depressioon.

Ka väärkoheldud lastel on suurem depressiooni ja posttraumaatilise stressihäire risk, neil esineb rohkem alkoholi- ja narkosõltuvust. Kinnitust on saanud seos posttraumaatilise stressi ja õigusrikkumiste vahel.

Suurbritannias tehtud teadusuuringud näitavad, et tulevase vägivaldse käitumise eelduseks on tihtipeale 8-10- aastaste laste impulsiivsus, mahajäämus koolis ja vanemate vähene osavõtt lapse elust. Kui selliste lastega õigel hetkel ei tegeleta, sooritavad pooled neist oma eluteel mõne kuriteo. Probleemsed lapsed ja nende vanemad vajavad varakult erilist tähelepanu. Vanemaid on vaja õpetada lapse eripäradega toime tulema ning võimaldada vajadustele vastavat koolikeskkonda. Selleks on vaja toetada õpet väikeklassides ning tagada haridusmaastiku mitmekesisus.

Kindlasti vajab täiendamist õpetajaharidus. Oulu Ülikoolis koolivägivallaga tegeleva Vappu Sunnari sõnul reageerivad õpetajad vägivallale enamasti kahel viisil: nad kas lõpetavad kiirelt vägivalla või ei tee seda nägema. Selliste reageeringute korral ei õpi lapsed, mis oleks õige. Õpetajatele on vaja anda oskused märgata vägivallaohvrit ning teadmisi, kuidas reageerida.

Mida saame veel teha?

Tallinna Ülikoolis tehtud uurimustöö järeldused soovitavad mitte reageerida poiste agressiivsusele kui kaasasündinud käitumisele – nagu meil tihtipeale tavaks. Tüdrukute puhul soovitatakse arendada initsiatiivikust ja oskust enda eest seista. Noorte seas tuleb kujundada vägivalda taunivat hoiakut ning soolist võrdõiguslikkust pooldavaid arusaamu. Uuringus nii õpilaste kui ka täiskasvanute antud vastused kinnitavad, et poisse kirjeldatakse vägivaldsete, domineerivate, reegleid rikkuvate ja vabamatena, tüdrukuid aga kuulekate ja korralike käsutäitjatena, kes püüavad  autoriteetidele meeldida, vastata püüdlikult ootustele ning standarditele. Uuring järeldab, et naistevastase vägivalla rohkuse juuri ühiskonnas tuleb otsida kasvatusest, hoiakutest ning reaktsioonidest poiste ja tüdrukute käitumisele. Mitte sellest, et mehed ongi loomult agressiivsemad ja naised allaheitlikumad.

Erilist tähelepanu vajab perevägivalda näinud või kogenud laps

70 protsendil naiste vastu suunatud vägivallajuhtumitest on tunnistajateks ka lapsed – ja see jätab neisse jälje. Northamptoni Ülikooli uurimuse kohaselt 62 protsenti kodust vägivalda kogenud lastest, teevad seda ühel päeval ka ise. Kuna vägivallamuster kipub kanduma põlvest põlve, tuleb lastele pakkuda nõustamist, mis aitaks neil nõiaringist väljuda.

Kümne- aastane tüdruk õppis koolis hästi, käis tantsu- ja kunstiringis, muutus aga üleöö trotslikuks,  keeldudes minemast nii kooli kui huviringidesse. Pärast pikaaegset tööd psühhiaatri juures selgus, et  väike neiu oli ühel päeval juhuslikult näinud oma ema selili esikupõrandal ja isa peksmas ema pead vastu põrandat. Tüdruk pani vaikselt ukse kinni, ema ja isa ei märganud teda. Nende mõne sekundiga oli lapse elu muutunud. Sellise trauma ravimine nõuab pikka ja pühendunud tööd.

Eestis põgenes möödunud aastal emaga kodust 186 last. Millist abi nad saavad? Näiteks Võru- ja Põlvamaal nõustab selliseid lapsi vaid üks, vabatahtlikuna ning tasuta Tartust kohale sõitev lastepsühholoog.

Tuleva aasta riigieelarvest saavad 13 Eesti naiste varjupaika kokku 500 000 eurot tegevuskuludeks ning kodust põgenenud peredele öömaja pakkumiseks. Seni saadi igal aastal lisaks ka 200 000 eurot Norra programmi raha vägivallaohvrite nõustamiseks, kuid programm lõpeb tänavu ning riigieelarves pole selle jätkamiseks ressursse planeeritud.

Kõige minimaalsem ühe vägivallaohvri nõustamise aeg on 10 tundi, ekspertide hinnangul oleks enamasti vaja 50, mõnel juhul isegi 100 tundi. Norra raha võimaldas seni igale meie naiste tugikeskusele aastas nõustamisteenust kokku 156 tundi, kuid näiteks Tartu Avatud Naistekeskuse kogemuse põhjal oleks tegelik vajadus üle 800 tunni. Vägivallarattast väljumiseks on ülioluline, et nii naised kui lapsed saaksid piisavalt palju nõustamist ja mõnikord ka ravi.

Täna käib töö Eesti naiste varjupaikades suures osas vabatahtlikkuse alusel. Praktiliselt kõik töötajad töötavad hakkama saamiseks ka mujal. Et toetada neid suure südamega, tugevaid ja entusiastlikke naisi ning aidata kaasa lähisuhtevägivalla ennetamisele, oleme otsustanud koos Helmen Kütti ja Maire Aunastega moodustada Riigikogu toetusrühma.

Artiklis on kasutatud konverentsi „Kasvatades vägivallavaba põlvkonda“ ettekandeid, mis on leitavad justiitsministeeriumi kodulehelt ning Euroopa Põhiõiguste Ameti uuringut „Naistevastase vägivalla käsitlus Euroopas“.

Artikkel avaldatud autori loal.

Email this to someoneShare on Google+Tweet about this on TwitterShare on Facebook
If you thought this page is useful to your friend, use this form to send.
Friend Email
Enter your message