Konverentsi “Perevägivalda kogenute abistamine Eestis – hetkeseis ja tulevikuvisioonid” avakõne Andres Anveltilt

Perevägivalda kogenute abistamine Eestis – hetkeseis ja tulevikuvisioonid

Rahvusvahelise Daphne projekti „WOMPOWER projekt – naiste toetamine
perevägivallast lahkumisel koolituste, jõustamise ja nõustamise abil“ lõpuüritus

Dorpati konverentsikeskus, Tartu

24.10.2014

Lugupeetud konverentsil osalejad, kuulajaid, head esinejad ja kaasmõtlejad,
Mul on täna au avada konverents, mis keskendub ühele suuremale meie
ühiskonda põletavale probleemile, nimelt perevägivallale ja naistevägivallale,
otsides ühtlasi vastuseid küsimusele, kuidas vägivalda kogenuid senisest
tõhusamalt abistada. Aastaid tagasi oleks ehk mõeldamatu olnud avalikult,
häälekalt ja nii laiapõhjaliselt rääkida perevägivalla probleemidest – seda
suuresti just seetõttu, et väga paljudel puudus valmidus tunnistada, et tegemist
on reaalse probleemiga; et märksa parem tundus kõrvale vaadata või silmad
sulgeda kui probleem sõnadesse panna ja sellega võitlusse asuda. Seda enam
pean oma kohuseks probleemi olemust pidevalt rõhutada ning kavatsen nüüd
ja edaspidi seista julgelt selle eest, et perevägivalda märgataks ning et selle
ennetuse ja tagajärgedest sündiva kahjuga jõuliselt tegeldaks.

Perevägivalla kogenute abistamine, vägivalla vähendamine ja ennetamine
peaksidki esmajoones olema riiklik prioriteet. Kui riik probleemiga
keskendunult tegeleb, selgitab ja vägivalla vähendamise nimel töötab, siis on
võimalik mõjutada ka üldist suhtumist vägivalda. Riigi tegutsemine ja poliitika
peavad olema suhtumise muutmisel eeskõnelejaks, mitte tagantsörkijaks.
Vägivalla vähendamine on Eestis üks selgetest arengusuundadest ja ka minu kui
justiitsministri jaoks esmane prioriteet.

Paar päeva tagasi allkirjastasin ma vabariigi valitsuse korralduse eelnõu
alustamaks ratifitseerimisprotsessi Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla
ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga, niinimetatud
Istanbuli konventsiooniga. Kahjuks on Eesti üks viimaseid Euroopa Liidu riike,
kes selle sammu teeb. Kavatsen selle vea parandada lähikuudel.
See on riikide ülene kokkulepe, millega liitudes peab ka Eesti pöörama võitluses
vägivallaga uue lehekülje. Mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.
Istanbuli konventsioon sisaldab tervet pikka rida ülesandeid, mida ühel
riigil perevägivalla ärahoidmiseks ja tõkestamiseks teha tuleb. See on
kokkulepe, mis seab esikohale kannatanu; paneb riigile kohustused pakkuda
kannatanuile võimalikult palju tuge ja teenuseid; juurutab ühiskonnas
mõistmist, et vägivallal – eelkõige naistevastasel ja peresisesel – puudub
igasugune õigustus; ning rõhutab, et vägivallaakt lapse juuresolekul on
vägivalla raskeim ja taunimisväärseim vorm. On väga tõenäoline, et laps
vägivalla tunnistaja või selle kaudse kogejana kannab seda endaga kaasa ka
täiskasvanu ellu. Sellest hoidumine peab olema meie tähtsaim eesmärk.
Mida see tähendab? Kas Eesti ühiskonnal tuleb oma hoiakuid kannatanute
osas parandada? Jah, perevägivalda kogenute abistamise keskmes peab olema
mõistmine, et kannatanu on alati ohver, ta ei ole juhtunus ise kuidagi süüdi.

Tihtipeale kuuleme perevägivallatsejatelt ja nende õigustajatelt ütlusi, et eks
kannatanul oli endal ka ikka süü, ega siis niisama, asja eest teist taga tuupi ei
tehta. See ei ole mingisugune õigustus – igasugune vägivald on oma olemuses
juba taunitav ning ühiskond peab andma selge signaali, et seda ei pea taluma
ning et kannatanu on selgelt ohver, mitte hakkama rusikale õigustust otsima.

Kannatanuid tuleb julgustada. Meie kõigi ülesanne on olla kannatanule
toeks, abistajaks. Peame hea seisma selle eest, et kui näeme või kuuleme
kannatanust, siis oleksime valmis talle ulatama abistava käe ja suhtuma
temasse mõistvalt.

Valdav enamik Eesti elanikke taunib füüsilist korralekutsumist abikaasade
ja elukaaslaste vahel, kuid veel iga kümnes inimene peab seda „mõnikord
paratamatuks“. Selline suhtumine ei saa olla vastuvõetav! Mul on siinjuures
hea meel tõdeda, et aastatega on kasvanud Eesti elanike valmisolek sekkuda
vägivaldsesse peretülli. Kui veel viis aastat tagasi pooldas vägivaldsesse
peretülli sekkumist 63 % elanikest, siis eelmise aasta seisuga oli valmis sekkuma
juba 77 % elanikest.

Kahjuks on meil Eestis näha erinevusi rahvuste suhtumises perevägivalda.
Vägivaldset suhete klaarimist toetav suhtumine on oluliselt rohkem levinud
teistest rahvustest meeste seas. Neist peab vägivalda paratamatuks lausa
viiendik. Ning on ka sekkumise toetajate osakaal eestlaste seas palju kõrgem.
See on kindlasti murekoht, millele peame oma erilist tähelepanu suunama.
Pean äärmiselt oluliseks, et kõik meie inimesed elaksid mitte ainult ühtses
õigus- ja inforuumis, vaid ka sotsiaalses keskkonnas. Seega me peame
töötama selle nimel, et arusaam perevägivalla hukkamõistmine oleks kõigi
seas ühtmoodi levinud.

Kui veel arvudel peatuda, siis olgu siinkohal toodud fakt, et registreeritud
perevägivalla juhtumite arv on 2011. aastaga võrreldes märgatavalt kasvanud.
Tõsiasi on aga see, et juhtumite arv ei ole tõusnud kaugeltki seetõttu, et
perevägivald oleks järsult levima hakanud. Julgen väita, et pigem vastupidi.
Aastast-aastasse on registreeritud juhtumite arv tõusnud seetõttu, et
kannatanud ise on olnud piisavalt julged tõdema, et on sattunud perevägivalla
ohvriks, kui ka selletõttu, et pealtnägijad ei ole jäänud tummaks. Sellest
annavad tunnistust üha enam ja valehäbita ka ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias
avaldatud lood ning juhtumite analüüsid. See on väga märkimisväärne
edusamm perevägivalla vastases võitluses.

Toonitan veelkord, oluline on igaühe sekkumine. Olgu selleks kas kannatanu
sõprusringkond, ametnik, inimese naaber või juhuslik pealtnägija – me ei tohi
silma kinni pigistada, teha nägu, et meisse see kuidagi ei puutu. Siin on väga
oluline esile tõsta ka niinimetatud teise ringi teavitajate vastutust, kes küll
perevägivalda otse pealt ei näe aga kellel on tekkinud kahtlus. Olgu selleks
siis kas naaber, perearst või õpetaja – igaüks kes näeb.

Palju on räägitud sellest, et politseisse avalduse tegemine on ebamugav või
ka keeruline. Selline arvamus on väär. Avalduse esitamiseks piisab politseile
helistamisest, ka e-kirja saatmisest. Me ei ela enam maailmas, kus avalduse
tegemiseks peaks politseijaoskonda kohale minema ning siis bürokraatlikult
pabereid määrima. Kahjuks on selline väärarusaam endiselt laialt levinud.
Muidugi on avalduse tegemine ainult esimene samm. Oluline on jääda
edasises uurimises kindlaks oma ütlustele, mitte lasta vägivallatsejal endaga
manipuleerida. Ja just siin vajabki inimene meie kõigi tuge.

Nüüd aga lähemalt sellest, mida me riigina tegema peame.
Lähikuudel karmistub perevägivalla vastane kriminaalseadus oluliselt.
Perevägivald muutub omaette raskeks kriminaalkuriteoks.
Teisisõnu, kuriteo toimepanemine süüdlase endise või praeguse pereliikme
suhtes, samuti vägivallateo toimepanemine alaealise juuresolekul saavad
karistuse mõistmisel raskendavaks asjaoluks.
Laienevad ka elektroonilise valvega lähenemiskeelu kohaldamise võimalused.
Elektrooniline valve on oma olemuselt väga tõhus abivahend, mis aitab meil
kontrollida ja tuvastada, kui isik üritab kontakti astuda. Tõstan aga esile, et
sellest abivahendist on vähe kasu, kui seda ei rakendata teiste meetmetega
koosmõjus. Näiteks ei ole meil käesoleval hetkel elektroonilise valvele kõrvale
panna kohustuslikku sotsiaalabi programmi. See on üks väga konkreetne
puudujääk, mis tuleb lähiajal kõrvaldada.

Perevägivalla kriminaliseerimine eristab kõrtsikakluse lähisuhte vägivallast.
See iseenesest on juba suur paradigma muutus meie õiguspoliitikas ning
oluline suunanäitaja ühiskonnas. Kõige selle kõrval jääb ikkagi esmatähtsaks see, et riik suudaks pidevalt reageerida perevägivalla ohvrite vajadustele. Vägivallatseja karistamine ja ohvri abistamine on juba aga järeltegevus. Meil on vajalik pakkuda lahendusi
vägivallale juba eos. Esimene samm peakski olema aktiivne ennetustegevus.
Juba koolides peab selgitama, mis on perevägivald, ning et tegelikult see võib
hakata pihta juba kohtinguvägivallast. Samuti tuleb õpetada, kuidas ohvrit
tuvastada ning kuidas teda abistada.

Aktiivne ennetus, kannatanut toetav tegevus, vägivallatsejat karistav
ohjeldamine, see kõik peab toimima ühtse tervikuna. Siin me jõuamegi
ühisosani nii riigi, poliitikute kui ka mittetulundussektori vahel. Perevägivalda ei
lahenda erinevate ministeeriumite “silotornides”, kõik peavad olema hõlmatud
ühtsesse tervikusse: erinevad ministeeriumid ja nende allasutused, erinevad
vabaühendused, kohalikud omavalitsused kuni iga patrullpolitseiniku ja
sotsiaaltöötajani.

Kahjuks pole see seni kõige paremini õnnestunud. Positiivne on kindlasti see, et meil on juba olemas toimiv riiklik ohvriabisüsteem, mis pakub nii kuriteoohvritele nii psühholoogilist kui ka õiguslikku abi. Tänu teile on meil väga tugev mittetulundussektor, kes panustab aktiivselt perevägivalla vastasesse tegevusse.

Erinevate projektide kõrval on riik asunud toetama naiste varjupaikasid-
tugikeskuseid. Kuid olen kindel, et riigi võimalused ja panused peavad siin tunduvalt tõusma. Nii rahaliselt kui suhtumiselt. Väljaarendamisel on piirkondlikud perevägivalla võrgustikud. Hetkel on need loodud Pärnumaal ja Harjumaal, Ida-Virumaal ja Põlvamaal. Järgmisel aastal on kavandatud võrgustike loomine juba kõikidesse maakondadesse. Õige pea, juba novembris viiakse ellu meediakampaania, mille eesmärk on tõsta teadlikkust
pere- ja naistevastasest vägivallast, nende avaldumisvormidest, tagajärgedest ja abisaamise võimalustest.

Alates käesoleva aasta septembrist jaanuarini korraldame koostöös Eesti Naisteühenduste Ümarlaua ja Avatud Noortekeskustega jõustamiskoolitused 150 tüdrukule ja 75 poisile. Selle eesmärk on tõsta noorte teadlikkust vägivallast ja õpetada, kuidas vägivallast hoiduda. Lisaks sellele käivitab justiitsministeeriumi uuel aastal Norra toetuste abil tõsistele käitumisprobleemidega lastele perepõhise programmi, kuhu saab esimesi lapsi suunata juba poole aasta pärast.

Nagu eelnevalt välja tõin, siis on tegevuse koordineeritus kohati ebaühtlane ning selle parandamiseks on parim võimalus võtta õppust oma rahvusvahelistelt kolleegidelt. Nii jõuamegi tagasi eelpool mainitud ja peagi minu poolt allkirjastatava Istanbuli konventsioonini, mis ei ole pelgalt poliitiline dokument, vaid suunanäitaja edasiseks. Selle abil saame kujundada ka Eestist võimalikult perevägivallavaba tuleviku. Muudatused, mis kaasnevad Istanbuli konventsiooniga liitumisel on laiaulatuslikud ning saavad olema ühiskonnas otseselt tajutavad. Sellega suuname senisest suuremat tähelepanu vägivalla ennetusele. Kampaaniate kaudu tõstame avalikkuse teadlikkust vägivalla olemusest, tagajärgedest ja selle ärahoidmise vajadusest. Integreerime soolise võrdõiguslikkuse, mittestereotüüpsete soorollide, vägivallavabade konfliktilahenduste ja teiste sarnaste teemade käsitlemise laste kooliprogrammidesse ning töötame selleks välja õppematerjalid. Julgustame
poisse ja mehi osalema aktiivselt naistevastase ja perevägivalla ärahoidmisel.

Koolitame vägivallaohvri ja vägivallatsejaga tegelevaid spetsialiste, et vältida teisest ohvristumist – ma mõtlen vägivallatseja õigustamist ja ohvri süüdistamist –, ja tagame kannatanutele nende vajadustest lähtuva abi. Koolituste vajadus on meil seejuures väga suur. Koolitusi vajavad nii sotsiaal-, lastekaitse- ja meditsiinitöötajad kui vägivallakuritegude menetlejad. Täiendavalt peame välja töötama ennetava iseloomuga programme perevägivalla ja seksuaalvägivalla toimepanijatele. Puudu on ennekõike pikaajalisest programmist süstemaatilise perevägivalla toimepanijatele.

Meil on vaja tugevat ja toimivat ohvrite kaitse- ja abistamissüsteemi, mille raames saaksime tagada nende õigeaegse informeerimise õiguslikest ja sotsiaalsetest abimeetmetest. Vajalik on luua riskihindamise süsteem, et tagada ohvrile tema vajadustele vastav kohtlemine kriminaalmenetluses. See on plaanis välja töötada järgmise aasta teisel poolaastal. Lisaks peame tagama ühetaolise tugikeskuste teenuse vägivalla ohvritele ja selle tunnistajaks olnud lastele. Jätkame kindlasti tugitelefoni 1492 pakkumist.

Täiendamist vajab ohvrite nõustamisteenuse süsteem nii, et oleks võimalik saada asjakohast õigusalast ja sotsiaalnõustamist ning kriisiabi. Abistamist vajavad ka seksuaalvägivalla ohvrid ning arendada on vaja tugiisiku süsteemi. Välja tuleb arendada ka parim praktika laste hooldusõiguse määramisel vägivallakogemusega peres.

Kõik need konventsioonist tulenevad põhimõtted on leidnud tänaseks kajastust ka justiitsministeeriumis valmivas uues vägivalla vähendamise arengukavas. Kui senine arengukava oli suunatud tagajärgedega tegelemisele, siis nüüd seame suurema rõhuasetuse just ennetusele ja ohvrite toetamisele. Töö vägivalla vähendamise arengukavaga hetkel käib ning teie kogemus ja panus sellesse on olulise tähtsusega. Riik saab sügavalt sotsiaalseid probleeme ühiskonnas ravida ainult koos teiega.

Tänan teid kõiki seni tehtu eest, soovin tänase konverentsile töist meeleolu, uusi lahendusi ning kõigile teile palju kordaminekuid.

Aitäh!

Email this to someoneShare on Google+Tweet about this on TwitterShare on Facebook
If you thought this page is useful to your friend, use this form to send.
Friend Email
Enter your message